„Sellepärast hoidke end inimeste eest, kel pole täit aru, sest nemad viivad teid hullumajja, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine. See härra seal ülal tudeerib juba ammugi, aga kuhugi ei jõua ta, sest tal pole aru. Tema jändab maailma loomisega ja jumalaga, nagu tahaks ta ise hakata maailma looma või nagu mõtleks ta jumala juure pääseda tohtriks või advokaadiks. Aga jumalal pole niisukest advokaati vaja, tema ajab omad asjad ise või nende läbi, kes usuvad kindlasti.“
Ka Timusk pidi oma jao saama, sest kui Indrek läks temalt lugeda võetud raamatut direktori käsul ära viima, põhjendades seda ajapuudusega, tähendas Timusk:
„Mina pidasin teid küllalt vanaks, et taibata — need on salajased asjad. Mõistate? Need on asjad, mida peab kuulma sõnade ja lugema ridade vahelt. Siiski, teie süü see ju ei ole,“ lisas ta juurde.
Ometi tundis Indrek end Timuski ees süüdlasena ja tal oli piinlik ning häbi tema vaikseisse silmi vaadata. Õnneks sõitis Timusk pärast jõuluvaheaega ära — Piiteri, nagu öeldi — ja nõnda vabanes Indrek oma süütundmusest ja häbist. Ühes sellega katkesid tal ka maailma ja jumala probleemid seks korraks. Kulus aastaid, enne kui nad muutusid uuesti elavaiks. Nüüd aga tulid uued asjad, uued olud.
„Nii on õige,“ ütles direktor, kui uks langes Timuski järel kinni. „Kui inemine tahab teisi rikkuda, milleks peab ta seda siis just härra Mauruse ausas majas tegema! Mingu ja tehku seda mujal. Rikkugu venelasi, kui ta tahab, mina ja minu maja aga tahame Jehoovat teenida.“
107
