„Nii et ei teagi,“ vastas Tigapuu.
Ja kohe pani ta teiste abil uksetahvli oma paigale, seadis enamasti terveks jäänud liistud talle ette ning lõi nad peente naeltega kinni.
„On nõnda hea?“ küsis ta siis.
„Imeline!“ hüüdsid õpetajad talle vastu. „Teie olete kuldne inimene. Kas võib teile?…“ ütles Slopašev pudeleid nõrjutades, kus aga enam midagi ei leidunud. „Eeh, tühjad!“ hüüdis ta. „Tahtsin teile pakkuda, aga nagu näete, ei ole. Teine kord, kui lubate, teine kord tingimata.“
Nõnda jäidki Tigapuu suu ja kurk täna kastmata.
„Goethe ja Schilleri, need võtan ma enda peale,“ ütles Slopašev siis Tigapuule. „Ütelge, olge head, ka teistele, et kui härra Maurus küsib, siis las vastavad, et mina, muud mitte midagi; mõistate? Küll ma ise härra Maurusele seletan, kuis see sündis. Peaasi, mitte palju rääkida, mina ise seletan,“ kinnitas Slopašev.
„Aga luik?“ küsis Tigapuu.
„Issand halasta, luik!“ piiksus Voitinski ja katsus naerda.
„See tuleb ühes Goethe ja Schilleriga,“ vastas Slopašev natukese mõtlemise järele.
„Luik, Goethe ja Schiller — mõistate?“ ütles Voitinski suud matsutades, nagu peituks selles kõrvutuses mingisugune eriline mõte. Aga ükski ei näinud selles midagi iseäralikku ja sellepärast mindi päevakorras edasi; Tigapuu sundis poisse magama ja Slopašev talutas peagi ka nõdraks jäänud Voitinski oma asemele.
Aga inimestesse oli täna nagu vanakuri ise sõitnud, neli tuldnorskavat musta ees. Sest niipea kui Voitinski oli magama uinunud, äratas tema Vutt, öeldes:
„Härra Slopašev kutsub teid.“
„Kohe, kohe,“ vastas uimane vanamees, niipea kui taipas, milles asi. Ja ta ajas endale pruuni palitu selga, tõmbas saapad palja jala otsa ning läks uksele koputama. Ta pidi kaua ja kõvasti koputama, enne kui uinunud sõber kuulis.
„Kes seal on?“ möirgas Slopašev viimaks.
139
