„See olen mina, Ivan Vassiljitš,“ piiksus Voitinski ukse taga.
„Aa, see olete teie!“ hüüdis Slopašev. „Silmapilk, silmapilk! Teile on mu koja uksed alati avatud, teile olen ma alati valvel.“
Ja ta laskis Voitinski sisse, pani ta laua äärde istuma, süütas lambi, ajas juttu ja talutas sõbra lõpuks uuesti voodisse ja kattis ta seal soojasti kinni. Ise targutas ta nõnda:
„Teie magate nagu koer oma onnis, Ivan Vassiljitš.“
„Jumala eest, nagu koer oma onnis,“ oli Voitinski lapsikult naeratades ja kögisedes nõus.
„Aga nii see peabki olema, Ivan Vassiljitš,“ lohutas teda Slopašev. „Kõik ühesugused jumala loomad, olgu inimene või koer.“
„Jumala eest, kõik ühesugused, olgu inimene või koer,“ kinnitas Voitinski. „Mina, näiteks, kuigi kolleegia nõunik, ikkagi nagu koer, jumala eest, nagu koer.“
„Jumala eest nagu koer, Ivan Vassiljitš,“ kordas Slopašev. „Ka kolleegia nõunik on jumala ees nagu koer.“
„Jumala eest, nagu koer, Aleksander Matvejitš,“ kiitis Voitinski.
„Nii et head ööd, sa jumala kutsikas!“ ütles Slopašev. „Ja pidage meeles, et olete mu parim sõber. Sellepärast magage hästi!“
„Teie samuti,“ vastas Voitinski, nagu oleksid tal pisarad kurgus.
„Kaks vana näru oleme,“ lausus Slopašev nukralt.
„Kaks näru, jumala eest,“ oli Voitinski nõus.
„Ilusat und!“
„Teile ka!“
Aga nende ilus uni kestis väga lühikest aega, sest vaevalt hakkas Voitinski sügavamalt hingama ja Slopašev norskama, kui kordus endine jant: uuesti äratati vanamees, sest Slopašev kutsuvat teda.
„Issand halasta, mis ta küll tahab!“ rääkis Voitinski uimase peaga ja ajas oma palitu jällegi selga.
