muidu — nii et ütle nüüd sina kui tark ja haritud inimene, kuis on see siis võimalik, et jumal on igavene, tema inglid igavesed ja mina olen igavene. Aga kui meie kõik oleme igavesed, mina, sina — sest igaviku ees teie ei maksa — Goethe, Schiller, Gogol, Puškin — sest Puškin on ju igavene — nojah, kui meie kahekesi, need kaks jumala looma, jumala koera, oleme igavesed nagu jumal ise, milleks peame meie siis jumalat ja tema ingleid uskuma ja miks ei või jumal ja tema inglid meid uskuda? Vahete-vahelgi! Näiteks nõnda, et täna usume meie jumalat ja tema ingleid, homme või tunahomme usuvad nemad meid. Sest maailmas peab valitsema üheõiguslus, sõprus, vendus. Kui igavene inimene usub igavesti igavest jumalat — pange tähele: igavesti! — miks siis igavene jumal ei või pisutki uskuda igavest inimest! Mis teie arvate, on see võimalik, et jumal usuks inimest?“
„Teie olete ateist,“ kinnitas Voitinski, „olgu see teile öeldud südamlikus sõpruses. Teie olete halvem kui ateist: teie olete jumalateotaja.“
„Eksite, kallis sõber,“ ütles Slopašev. „Nimetage mind, milleks või kelleks tahate, nimetage mind või üheküüruga kaameliks, nimetage seaks, koeraks, kas või kirbuks kärnase koera pulstunud karvades, aga eksida ei tohi, muidu vaidlen kohe vastu, sest mina armastan tõtt üle kõige. Koledasti armastan ma tõtt. Tõe pärast ma räägingi, sest igav oleks inimesel elada, kui poleks ilmas tõtt. Eks ole nõnda?“
„Nõnda, jumala eest nõnda!“ kinnitas Voitinski.
„Jumala enda pärast ma seda tõtt nii väga taga ajangi,“ seletas Slopašev edasi. „Sest mõelge ometi, mis sünniks, kui jumal usuks inimest sama palju kui inimene jumalat. Kas tal oleks siis veel kuradit ja põrgut vaja? Ingleidki poleks tal siis enam vaja. Kui kaks head sõpra, kes igavesti teineteist usuvad, kahekesi nõnda istuvad, nagu meie siin laua ääres, siis on endastki mõista, et neil pole keda kuraditki vaja. Jumala eest ei ole! Ega meil ei ole ju?“
„Jumala eest ei ole!“ kinnitas Voitinski.
„No näete, kui jumal usuks inimest, siis poleks ku-
