„Prügikasti,“ naeris poiss ja tal oli sedavõrt hea meel, et isegi keeleots kippus alumise huule ja hammaste vahele, nagu näpiks ta kellegi väikese sõrme küünt.
„Kuis nii? Kes nad sinna viis? Kes käskis viia?“
„Tigapuu,“ vastas poiss, kes püüdis asja võimalikult keeruliseks teha.
„Tigapuu?‘‘ imestas Ollino. „Kuidas võis Tigapuu lasta Goethe ja Schilleri prügikasti viia?“
„Tõi lihtsalt Jürka siia ja ütles: võta need siit ja toimeta välja, ning Jürka toimetaski,“ seletas Vutt.
„Tõsijutt,“ kinnitas ka Sikk, kes seni oli eesriide taga kahe tooli vahel „pumbanud“.
„Paas, kuidas sellega oli, teie peate teadma?“ pöördus Ollino Indreku poole.
„Mina kuulen ja näen seda asja esimest korda,“ vastas Indrek.
„Kus te siis olite, kui seda tehti? Käisite ehk õhtul väljas?“
„Ei, olin kõik aeg kodu ja siin toas.“
„Kuidas on see siis võimalik, et te midagi ei tea?“ küsis Ollino pisut kõrgendatud toonil, sest tema kannatus hakkas juba kaduma.
„Mina heitsin varem magama, pärast seda vist,“ arvas Indrek.
„Kutsuge Jürka,“ käsutas Ollino. Aga kui ta sellelt küsis, kuhu ta pani Goethe ja Schilleri, küsis see vastu:
„Mis asjad?“
„Need kujud sealt kapi otsast,“ seletas Ollino.
„Mina pole neid kuhugi pannud,“ vastas Jürka.
„Taga targemaks!“ hüüdis Ollino nõutult. See asi kippus tal tõesti rahu kallale. „Vutt ju ütleb, et sina viisid nad prügikasti.“
„Mina pole ühtegi kuju prügikasti viind,“ ajas Jürka vastu.
Sel silmapilgul saabus Tigapuu.
„Teie käskisite Goethe ja Schilleri prügikasti viia?“ küsis Ollino temalt.
„Mina,“ vastas Tigapuu tähtsalt.
