„Aga Jürka ütleb, et tema pole viind,“ rääkis Ollino.
„Muidugi viis ta, lollpea,“ ütles Tigapuu. „Pühkis luuaga kokku, ajas prügiämbrisse ja viis.“
„Nad olid siis purud?“ küsis Ollino.
„Paljas sodi,“ vastas Tigapuu ja teeskles jälkust, nagu oleks kõne elavatest kehadest.
„Kes seda tegi?“ päris Ollino.
„Tss!“ vastas Tigapuu saladuslikult, tõstes sõrme põiki huulile. „See seal,“ lõi ta peaga Slopaševi toa poole.
„Mis? Tema? Oli ta jälle täis?“
„Mitte väga,“ arvas Tigapuu.
„Kuis tuli ta sellele hullule mõttele, Goethe ja Schiller puruks peksta?“
„Mina ei tea,“ vastas Tigapuu. „Minule toodi sõna…“
„Kes tõi?“ küsis Ollino vahele.
„Vutt,“ vastas Tigapuu. „Jah, tema tõi ja, kui ma siia jõudsin, oli juba kõik sündinud. See seal seisis oma toa lävel, kõva kuklas ja ütles mulle: kui küsitakse, siis teatage, et mina. Ütles ja läks. Siis ma kutsusingi Jürka ja lasksin toa puhtaks teha — Goethe ja Schiller ning luik. Tolmu mis hirmus! Kõik kohad täis!“
„Aga luik, kuis siis sellega?“
„Kõik ühekorraga nähtavasti,“ arvas Tigapuu.
„Kuulge, Vutt, teie peate ju teadma, kui teie kutsusite Tigapuu,“ rääkis Ollino.
„Mina ei tea midagi,“ vastas poiss. „Minu äratas Roosi, ütles, et Goethe ja Schiller on juba põrandal, mine õige kutsu Tigapuu, härra Ollinot pole vist kodu.“
„Sikk, kuidas see oli?“ küsis Ollino.
„Mina ei tea ka midagi,“ vastas poiss ja tahtis edasi rääkida, aga Ollino hüüdis talle vahele:
„Tohoo tont! Luik on prügikastis, Goethe ja Schiller on prügikastis, aga ükski ei tea midagi!“
„Mina magasin, sellepärast,“ seletas Sikk ja pani käsivarred rammumehelikult rinnale kokku. „Kuulsin äkki hirmsat mürinat, ajasin silmad lahti, näen: need
149
