XI.
Nõnda jutlesid need kaks head sõpra pead parandades, kui Indrek istus oma ametikohuste tõttu all suures toas laua ääres, kus pidi vastu võtma võõraid, kui need juhtusid tulema, ja õppima ladina keelt, nagu härra Maurus armastas öelda. Aga kuis õppida, kui kõrvaltoas ukse taga harutatakse nii tähtsaid küsimusi ja kui kuulda on peaaegu iga sõna!
Härra Maurus käis ümber nagu möirgaja lõukoer või kavalalt hiiliv rebane. Oli selgesti näha, et tal on viimase sündmuse kohta õigeid teateid, ainult raske oli arvata, kuipalju just. Mis peaasi, ta ei usaldanud kedagi, ei uskunud midagi, kahtles kõiges. Siin-seal jäi ta äkki süvenenud või murelikul näoilmel seisma ja mõtles millegi üle järele. Siis tuli tal nagu midagi tähtsat meelde, tõttas kuhugi, jäi poolel teel uuesti seisma, pomises endamisi.
„Küll peab inimesel olema raske elada, kui ta kõiges kahtleb,“ arvas Indrek.
Aga varsti nägi ta, et temalgi läheb raskeks, kui härra Maurus nii väga kahtleb.
„Kuidas see oli, et teie seda müra ei kuulnud?“ küsis ta kord Indrekult nagu muu seas, rõhutades sõnu „seda müra“ nõnda, nagu ta teaks, mis müra see oli.
„Ma olin just uinunud, sellepärast vist,“ vastas Indrek.
„Aga mis mul teist siis kasu on, kui te nii raskesti magate, te ei kuule viimaks kella ka mitte.“
„Ei, kella olen ma ikka kuulnud,“ seletas Indrek.
„Kella kuulete, aga Goethe ja Schilleri kukkumist ei kuule?“ imestas direktor.
