„Seda pole ma veel harjunud kuulma, sellepärast,“ vastas Indrek.
„Ja muidugi, seda pole te harjunud kuulma, sest Goethe ja Schiller kukkusid alles esimest korda,“ oli direktor muiates nõus. Aga paari päeva pärast küsis härra Maurus jällegi:
„Kas te pole tähele pannud, härra Slopaševi toa uksega oleks nagu midagi sündinud?“
„Mina pole midagi tähele pand,“ vastas Indrek, aga ta ei saanud direktorile kuidagi silma vaadata, vaid pööras pilgu kõrvale. Isegi puna nagu kippus näkku tõusma.
„Nojah, see võis juba ka enne teid olla,“ arvas direktor seks korraks, aga varsti küsis ta uuesti: „Kes viskas palliga härra Slopaševile mööda jalgu? Või magasite juba siis?“
„Ei, siis olin ma küll asemel, aga ei maganud veel,“ vastas Indrek.
„Siis seda te nägite?“ päris direktor.
„Ei näind, sest tuba oli pime.“
„Kuulsite ometi?“
„Kuulsin küll.“
„Jumal tänatud!“ ohkas härra Maurus kõigest südamest. „Vähemalt kurt ei ole te veel mitte. Silmanägemine on küll kadunud, aga kõrvad kuulevad veel pisut.“ Nende sõnade järele pöördus ta äkki Indreku poole, vaatas talle ainiti otsa ja küsis: „Miks te mulle vanainemisele valetate? Miks te ei räägi härra Maurusele tõtt? Jätsin ma teid selleks ilma koolirahata siia, et te peate mulle valetama hakkama? Need, kes maksavad või kellele mina maksan, valetavad muidugi küll. Aga miks valetate teie? Mina ei maksa ju teile ja teil pole ka mulle midagi maksa.“
„Enne ma ei valetand, siin olen õppind,“ vastas Indrek lausa, sest lõpuks ometi tahtis ta midagi südamelt ära ütelda.
„Kes on teid siin õpetanud valetama? kes on õpetanud? Ütelge ta nimi, andke ta vanahärra Mauruse kätte! Kes see on?“
163
