susiseva s-ega; ma sureksin ära. Bei Gott, ich würde krepieren. Armas, kallis, sõrmus — kõige parematel sõnadel ikka s. Aga: ich liebe dich, ich bin verliebt, Ring, Brautring, wie schön das klingt! Himmlisch! Nii et esimene asi: õppige saksa keel selgeks ja mina õpetan. Ma teen seda hea meelega selle s’e pärast. Aga te peate tõesti õppima, nii et ma kohe tunnen, et te õpite, sest muidu ei maksa, muidu ei ole mul kannatust. Denn ich bin so launisch, so launisch!“
Ükskord küsis preili Indrekult:
„Kuidas teile meeldib minu nimi — Ramilda. Eks ole ilus?“
„Väga ilus!“ kiitis Indrek.
„Teate, mis see on? See on ju Miralda. Minu õige nimi on Miralda. Aga see ei meeldi mulle. Ramilda on palju ilusam. Ja peenem, suursugusem. Kui ma iseseisvaks saan, muudan ma oma nime lõplikult tingimata Ramildaks, nii et kui mind ükskord maha kuulutatakse, siis mitte Miralda, vaid Ramilda. Tädi on hirmus vastu, aga mis sest. Kui muidu ei saa, annan keisrile palvekirja ja keiser lubab tingimata muuta. Sest mis võiks keisril selle vastu olla, kui mind kantslist maha kuulutatakse Ramilda, mitte Miralda. Miraldast saab palju ilusaid nimesid, aga Ramilda on ikkagi kõige ilusam. Kuulake: Miralda, Marilda, Rimalda, Ramilda, Ridalma, Radilma, Diralma, Darilma, Ramaldi, Maraldi, Ramidla, Rimadla, Maridla, Miradla — lõpmata palju. Aga nende teiste pärast ei annaks ma kunagi keisrile palvekirja, ainult Ramilda pärast. Mul ongi juba see palvekiri valmis, muidugi mitte paberil, vaid peas. Igal õhtul enne uinumist loen ta mõttes keisrile ette, nii et ta paremini mõjuks, kui ma ta kord ära saadan. Mis te arvate, kas keiser annab luba Miralda asemel Ramilda võtta?“
„Ma ei tea, preili,“ vastas Indrek.
„Seda ma tean isegi, et teie seda ei tea, aga mis te arvate, seda küsin ma; ainult teie arvamus.“
„Ma arvan küll, et lubab,“ ütles Indrek viimaks.
„Arvate tõesti?“ usutas Ramilda.
„Tõepoolest, preili,“ kinnitas poiss.
179
