„See on teist nii ilus, et te tüdrukuid ei tunne; nad on kõik nii hirmus pirtsakad. Neid ei maksagi tunda. Mina olen ka hirmus pirtsakas. Aga kas ma nii rumal olen. kui teised kadedusest ütlevad, mis teie arvate? Ainult oma arvamus. Keisri kirja kohta te ju ütlesite oma arvamuse, miks siis ei või minu rumaluse kohta, mina pole ju keiser. Ütelge nüüd,“ mangus Ramilda paluvalt.
„Ma ei usu mitte,“ ütles Indrek viimaks, pöördudes ise kõrvale.
„Eks ole!“ hüüdis Ramilda rõõmsalt. „Kas iga tüdruk oleks keisri kirjale tulnud või oleks iga tüdruk osanud Miraldast Ramilda teha? Midagi ei oska nad! Aga mina oskan. Mul on nii hea meel ja ma olen nii õnnelik, et teie olete minuga ühel arvamusel. Ich bin so glücklich, so glücklich! Aga saksa keele peate ära õppima, peate! Seda tahab Ramilda, Rimalda, Radilma, Darilma, Ramaldi, Maraldi, Ramidla, Rimadla…“
Linnukesena vidistades kadus ta uksest ühes oma suure õnnega. Aga Indrek tundis südames nagu hella raskust ja esimesi valusaid tõmbeid. Ja talle tulid meelde härra Mauruse sõnad, mis see oli temale nii sagedasti korranud: „Ära usu naisi! Hoia naiste eest!“
„Kus sa ikka hoiad,“ arvas Indrek endamisi nagu alistunult.
Nõnda läksid päevad, kadusid nädalad, aga Indrek ei pannud seda tähele. Tema pidas nagu ainult ühte silmas: kas preili ilmub teatud päeval söögituppa talle saksa keelt õpetama või ei. Ta kippus unustama kõiki teisi õppeaineid, tuupis ainult saksa keele grammatikat, luges saksakeelseid raamatuid ja tagus sõnu pähe. Aga kui preili söögituppa ei ilmunud, oli Indrek tusane ja nukker, liiatigi kui kuulis, et preili oli käinud lobisemas mõne teisega, kel jätkus preilile ainult imetlust. Kõigil jätkus preilile ainult imetlust, sest tema oli ainuke naistäht meespere pilvises taevas. Ainult härra Koovi oli Ramilda kohta nähtavasti teises arvamuses, sest Indrek kuulis kord, kui ta tema kohta lausus: „Kisseinaja barõšnja“. Mis see tähendas, seda
181
