Indrek õieti ei teadnudki, aga hääletoonist ja näoilmest pidi ta järeldama midagi halba ja alaväärtuslikku.
Nagu Indrekki, teadsid paljud teised, võib-olla kõik, kust Ramilda võtnud oma selle ja hulga teisi nimesid, mis tundusid nii ilusatena, et neid siin-seal tasakesi korrati. Igal mehel oli oma ilus nimi, mida ta armastas ja mille ta tegi oma vaimustuse- ja imetluse-esemeks. Aga kõigi nende ilusate nimede taga peitus ainuke naine, kes oli meestele ette siristanud oma kümme tuhat nime, ja joobunud meestekari siristas seda talle järele. Polnud siis ime, et ka Indrek hakkas kaasa siristama kord teadlikult, kord ebateadlikult, teisendades nime viimse võimaluseni ja ammutades aina uusi ja uusi. See oli omasugune mäng ja ajaviide, mida võis kasutada igavates tundideski. Ja ta levis niisuguse kiiruse ja kindlusega, et astus mõjult võistlusse krahvi toodud lauluga, ainult selle vahega, et laulu lauldi valjusti ja ühel meelel, nime aga kordas igaüks oma-ette. Seega oli krahvi laul ühendavaks, preili nimi aga eraldavaks aineks siin esimese järgu asutises.
Sellest sai Indrek alles siis õieti aru, kui ta preili nime pärast põrkas kokku Tigapuuga, mille tagajärjeks oli nende lõplik eemaldumine.
„Mis sa seal lobised?“ küsis Tigapuu Indrekult tõsiselt, peaaegu kurjalt, nagu oleks tal õigus teda käskida, kui see kordas tasakesi: Rimadla, Ramidla, Maridla, Miradla.
„Ei midagi,“ vastas Indrek.
„Kuidas ei midagi, ma kuulsin ju selgesti.“
„Mida sa siis kuulsid? Pääsukese laulu: Midli-Madli, Kidli-Kadli.“
„Ei, ma kuulsin midagi muud,“ ajas Tigapuu vastu.
„Aga mida siis, Issand jumal?“ hüüdis Indrek, keda Tigapuu kõnetoon ärritas.
„Ma kuulsin just seda, mis sa ütlesid, ja keelan selle sul ära, kas kuuled,“ vastas Tigapuu ähvardavalt.
„Mis? Sina keelad mul seda ära? Mida? Nimeta ometi kord! Või kes oled sina, et tuled mulle midagi keelama? Keelamiseks on siin majas teised mehed olemas.“
