„Ma palun tõsise asja juures jätta naljad,“ ütles Tigapuu vihaselt.
„Mis ajast saadik sina oled hakand inimeste õigusi kaitsma?“ küsis Ollino.
„Kui kellelegi liiga tehakse, olen mina alati valmis olnud tema kaitseks välja astuma,“ ütles Tigapuu.
„Soo,“ imestas Ollino ja pöördus Indreku poole küsimusega: „Mis teie sellest arvate, Paas? Kas Tigapuu ka teie eest on välja astunud?“
„Ei mäleta,“ vastas Indrek ja arvas parajaks hetkeks juurde lisada: „Aga raha, mis ta minult laenas, seda ta küll ära ei maksa.“
„Mis on rahal inimese õigustega tegemist!“ hüüdis Tigapuu. „Ja mis sa pudrutad: millal olen mina sinult midagi laenanud?“
„Juba ammugi,“ vastas Indrek. „Sügisel, kui ma alles siia tulin.“
„Mina sinult laenand? Mina sinule võlgu?“ imestas Tigapuu.
„Vähemalt see rubla, mis teki eest.“
„Aga selle eest sa ju magasid minu teki ja padjaga.“
„Mitte ainustki ööd, sa võtsid nad ju tagasi.“
„Mis sa andsid.“
„Sa ju ütlesid, et võõrad asjad.“
„Mis sa uskusid, kuigi ütlesin.“
„Sa siis petsid?“
„Mis sa lasksid ennast petta.“
„Ah see ongi see sinu õigus?“
„See ongi minu õigus, kui teine on nii rumal.“
Need laused pilluti ruttu, peaaegu ühekorraga vastastikku teineteisele näkku. Ollino seisis, käed püksitaskus, ja vaatles poisse. Tigapuu viimaste sõnade juures ütles ta muiates, pöördudes nagu Indreku poole:
„Tigapuu on armunud, see on kindel. Sest kui inimene arvab, et temal on õigus teist petta, siis on ta tingimata armunud, seda pidage meeles.“ Ütles ja hakkas mööda tuba edasi-tagasi kõndima, nagu oleks kogu küsimus lahendatud. Indrek ei teadnud, kas tema sõnu tõsiselt või naljana võtta. Alles paljude
185
