„Ei, mina ei ütle,“ vastas Tigapuu. „Mina ei või seda öelda.“
„Mis see siis oli, et sina ei või seda öelda. Ütle mõnes teises keeles, kui eesti keeli ei või.“
„Seda ei saagi teises keeles öelda.“
„Taga targemaks!“ imestas Ollino, kellele Tigapuu meelepaha valmistas nähtavasti lõbu.
„Muidugi ei saa,“ seletas Tigapuu. „See oleks sama hea, kui sa küsiksid, et ma ütleksin oma nime mõnes teises keeles.“
„Mõistan, mõistan,“ lausus Ollino nüüd. „Tähendab, tegemist on naistega, eks? Noore preiliga, mis?“ Ja naeratades lisas Ollino saksa keeli juurde: „Unser Herr Tigapuu ist verkracht, ganz verkracht.“
„Jäta oma rumalad naljad tõsise asja juures,“ ütles Tigapuu ja võitles kõigest jõust palgessekippuva puna vastu. „Teie võite ju kõik naerda, kui tahate, aga minu arvates pole see sugugi ilus, kui noore preili nimega nõnda ümber käiakse, nagu oleks see mõni tühine mängukann, liiatigi kui see noor preili on meie oma koolidirektori tütar.“
„Aga see noor preili käib kõige pealt ise oma nimega nõnda ümber,“ vaidles Ollino vastu, nagu pakuks talle see erilist lõbu, kuna ta muidu oli harilikult ikka väga sõnakehv. Ka tekkis tema nagu klaasistunud silmi pisut elavam ilme.
„Inimene ise võib oma nimega teha, mis tahab, see ei puutu teistesse ja see ei anna veel teistele õigust teha sedasama. Inimene võib ka iseendaga teha, mis tahab, aga sellepärast ei või seda veel teised. Ja et elav inimene ning tema nimi on üks, siis ei või tema nimega mängida, sest see tähendaks, et mängitakse inimese endaga, mis on haavav. Aga inimesega ei tohi mängida, teda peab tõsiselt võtma. Ammugi ei või mängida noore preiliga, kui ta on direktori tütar, sest see ei ole aupaklik.“
Sellele pikale targale seletusele vastas Ollino lauluga „Oh kuusepuu…“ viisil:
„Oh Tigapuu, oh Tigapuu, |
