üles tõusma. Ja kuis nad tõusevad, kui pole kõrvu peas. Sellepärast.“
„Ega tassid üles ei tõuse,“ vaidles Indrek ikka veel vastu.
„Kas kõik inimesed tõusevad?“ küsis proua Malmberg. „Kus on, kes ärataks juudid või paganad? Kes neid äratab? Ei keegi! Sellepärast polegi tähtis, kas neil surres kõrvad peas või mitte. Aga ometi on nad neil alles ja miks ei või siis ka tassil olla.“
Nõnda õpetas proua Malmberg Indrekut ja tegi talle selgeks, et tassidel peavad kõrvad küljes olema, kuigi nad pole surelikud nagu inimesed — kristlased, juudid ja paganad. Proua Malmberg tegi Indrekule ja ka kõigile teistele noortele kõik asjad selgeks, aga nemad ei suutnud temale midagi selgeks teha. Nõnda võitsid neist kõnelusist aina noored, mitte aga proua Malmberg. Ometi armastas tema tähtsaid eluküsimusi noortega rohkem harutada kui noored temaga, sest tema tahtis palju rohkem õpetada kui noored õppida.
Aga tasside ja inimeste kõrvade küsimusel oli ometi mingisugune saatuslik eeltähendus. Sellest sai proua Malmberg ise kõige paremini aru. Möödus ainult paar päeva ja siis jäi vürst lõunale hiljaks, nagu see oli temaga varemaltki juhtunud. Aga täna jäi ta eriliselt palju hiljaks ja, et proua Malmberg armastas korda, siis ei andnud ta vürstile enam süüa, kinnitades temale, et tänasest päevast peale jäävad kõik söömata, kes ei ilmu õigeks ajaks lauda. Erandite hulka pidi kuuluma ainult Ollino, kel palju tegemist, ja Paas, kes oli sagedasti sel ajal alltoas valvekorral, kui teised istusid lauas.
Tänagi Indrek alles sõi parajasti, kui vürst astus sisse, võttis ülal lauaotsas istet ja ütles:
„Palun mulle siia katta.'“
Et vürst rääkis ainult vene keelt, mida proua Malmberg ei mõistnud, siis küsis viimane Indrekult, mis see tahab, ja laskis talle vastata, et täna enam lõunat ei saa. Aga vürst ei tahtnud sellest midagi teada, vaid vastas:
„Mu kõht on tühi, ma tahan süüa.“
189
