„Siis peate seda kustki mujalt otsima, mitte siit,“ pidi Indrek vürstile tõlgina vastama.
„Mina ei liiguta ennast siit enne, kui saan süüa,“ ütles vürst kindlasti.
„Ma kardan, teie peate siis väga kaua ootama,“ ütles Indrek.
Vastuseks lõi vürst käega vastu lauda ja pöördus Indreku poole:
„Ütelge sellele eidele veel kord, et ta mulle viibimata süüa annab, ehk muidu ei vastuta mina oma tegude eest.“
Kui Indrek oli need sõnad viisakalt edasi andnud, pidi ta vastama:
„Proua Malmberg vastutab oma tegude eest, sest tema ei ole vürstlikust soost. Tema vastutab ja ei anna vürstile süüa, tehku see mis tahes.“
„Katke silmapilk laud!“ karjus vürst ja põrutas rusikaga lauale.
Indrek pidi nüüd vürstile ütlema, et ta ei karjuks, sest siin pole ta mitte vürst, vaid ainult koolipoiss, kes lõunale hiljaks jäänud. See oli õieti viimane, mida Indrek tõlgina sai öelda, sest peale seda läks saksa- ja venekeelne sõnavaling nõnda hoogsaks, et polnud võimalik enam midagi tõlkida. Ägedad liigutused, välkuvad silmad ja moonutatud näod rääkisid selgemat keelt kui ükski suu. Lõpuks seisid vürst ja proua Malmberg vastastikku laua ääres, kuhu olid kuhjatud puhtad tassid ja alles pesemisest märjad taldrikud, seisid ja karjusid teineteisele sõnu, mille tähendust nad ehk ennem aimasid kui mõistsid.
„Kas te annate mulle süüa, küsin ma viimast korda,“ karjus Bebutov. „Ei või ja?“
„Minge välja ja ärge karjuge siin!“ hüüdis proua Malmberg talle vastu ja näitas käega ukse poole. Ja siis sündis äkki midagi niisugust, milleks polnud ette valmistatud vististi keegi, vürstki mitte. See oli mingisuguse silmapilkse nõutuse tagajärg. Vürst tahtis nähtavasti midagi muud teha, sest tema mustad, põlevad silmad jooksid otsides mööda suurt tuba ringi, aga nad ei leidnud midagi muud kohasemat kui lauanõude
