küljest ära. Nõnda kaotas esimene uus tass oma tuliuue kõrva, mille Ramilda ulatas Indrekule öeldes:
„Pistke tasku ja visake pärast ära, kust keegi ei leia. Ruttu!“ sundis ta, kui Indrek seisis jahmatunult. „Ja…“ tahtis neiu juurde lisada, aga sõnade asemel tõstis ta ainult oma esimese sõrme põiki huulile. See oligi see silmapilk, kus Indrek tähele pani, kui peened sõrmed on Ramildal. Ka seda märkas ta, et sõrmeots toetus hetkeks ninaotsale ja jättis lahkudes sinna üürikeseks väikese valge laigu. Just nõnda oli see, mitte teisiti, seda teadis Indrek kindlasti ja igakord, kui ta nägi meelega murtud tassikõrva, tuli see pisitilluke valge laik Ramilda ninaotsal talle uue elavusega meelde.
Kui pr. Malmberg natukese aja pärast söögituppa tuli, jooksis Ramilda talle lävele vastu ja hüüdis:
„Tädi, armas tädi, ühel uuel tassil on kõrv küljest ära! Tule vaata, tule ruttu!“
Ja ta jooksis ja kahmas laualt tassi, et seda pr. Malmbergile näidata, aga enne kui ta seda jõudis teostada, pillas ta tassi põrandale, kus see purunes kildudeks. Ehmunult, veel enam aga pettunult jäi Ramilda seisma ja lõi silmad kord tädile, kord Indrekule. Ja Indrekul oli äkki tundmus, nagu peaks ta tassikõrva taskust võtma ja ka selle põrandale viskama, teiste tükkide juurde. Vaevalt suutis ta hoiduda seda tegemast.
„See on lihtsalt hirmus, kui helepala sa oled! hüüdis pr. Malmberg pahaselt. „Nüüd lõhkusid uue tassi ära.“
„Aga tal polnud ju enam kõrva küljes!“ hüüdis Ramilda vastu. „Uuel tassil polnud enam kõrva, armas tädi, seda tahtsin sulle näidata.“
„Nüüd muidugi pole tal enam kõrva küljes,“ ütles pr. Malmberg.
„Ei, tal oli juba enne kukkumist kõrv ära. Ise terve, aga kõrva ei olnud.“
„Seda ma ei usu, see pole võimalik,“ vaidles pr. Malmberg vastu.
„See oli võimalik,“ kinnitas Ramilda. „Mina nägin oma kahe silmaga ja härra Paas nägi seda ka.“
