„Siis pidite teie ise selle kõrva just praegu ära murdma,“ ütles pr. Malmberg Indreku poole pöördudes.
„Mina mitte,“ vastas Indrek.
„Tema mitte,“ kinnitas ka Ramilda.
„Kust siis sina seda nii hästi tead?“ küsis proua Malmberg õetütrelt.
„Ma olin ju siin,“ ütles Ramilda, „nägin, kui ta parajasti tassi võttis ja mulle kohe näitas, et kõrv küljest ära. Palus veel mind, et mina, armas tädi, oleksin sinu ees tunnistajaks, et mitte tema seda pole teinud, sest härra Paas teab ju, kui väga sa neid uusi tasse ja nende kõrvu armastad.“
„Mina armastan korda ja seda soovitan ka sinule,“ vastas pr. Malmberg õetütrele, ja pöördudes Indreku poole, küsis ta:
„Kes siis murdis selle kõrva ära? Kes see võis küll olla, mis te arvate?“
„Mina ei tea midagi arvata,“ vastas Indrek.
„Oli ehk enne vigane ja läks ise küljest ära,“ arvas Ramilda.
„Ükski asi ei lähe ise küljest ära,“ ütles pr. Malmberg elutargalt, „ikka peab keegi olema, kes ta küljest ära ajab või teeb.“
Aga et pr. Malmberg ei osanud oletada, kes see keegi võis olla, siis ei uskunud ta ka seda, et purunenud tass oli ilma kõrvata. Sellepärast hakkas ta põrandalt teiste tükkide seast otsima tassi kõrva, millises tegevuses teda ka Ramilda ja Indrek toetasid. Ja kui ta seda sealt ometi ei leidnud, ütles ta lõpuks:
„Tähendab, keegi pidi ta ikkagi ära murdma ja kõrvale toimetama.“
„Keegi tingimata,“ kinnitas Ramilda.
„Aga jumal tänatud, et sa ka tassi enda maha pillasid: saime tast ometi lahti. Nüüd lähme toome uue asemele ja siis tahan ma näha, kas tassidel seisavad kõrvad küljes või mitte. Meil kodus olid vanaema kohvitassid ja neil ei puudunud ainustki kõrva, aga siin ei seisa paari päevagi. Tassidega peab oskama õrnalt ümber käia! Peab oskama! Aga inimesed ei oska.
197
