mat või paremat, kui üldse tahad kuhugi. Iseasi, kui istud kodu; siis pole vaja pöörduda ei pahemat ega paremat, vaid istu lihtsalt otseteed edasi.
Nõnda on lugu inimestega, kes lahkuvad härra Mauruse majast tagaukse kaudu. Need aga, kes valivad esiukse, lähevad sealt alt suurest toast läbi, kus istub Indrek pika laua ääres või nokitseb midagi eesriide taga oma kasti juures nagu täna. Lähevad lihtsalt ja muud ei midagi. Aga mõni neist, olgu krahv, vürst, pan, von või lihtsalt meie hea sõber Tigapuu, teeb Indrekule mingisuguse salajase märgi ja siis tõuseb see püsti, läheb välisukse juurde kaasa, ning imelikul viisil ei kõlise uks siis mitte. Ja kui nüüd härra Maurus juhtub seda küsima või otsima, kes läks kellata, siis ei tea ükski temast midagi. Indrekki ei tea, sest niisugusel juhul on ta äkki pime ja kurt. Inimene on kadunud kui tina tuhka. Hoopis teine asi, kui ta läks kellaga! Siis näevad ja kuulevad kõik, kes ja millal läheb. Selline on vahe minemisel kellaga ja kellata.
Samuti on vahe ka tulemisel. Kui kõliseb kell, siis kuuleb sind pool maja ja sulle ruttab vastu enamasti Vargamäe Indrek, vahete-vahel aga ka mõni teine, küsides: kellega? mida? milleks? ja sul pole muud kui vasta. Aga kui uks on nõnda seatud, et pääsed sisse kõlinata, siis võid suures toas ajuti hulk aega seista või liikuda ja ümber vaadata, enne kui keegi tuleb sinult midagi küsima või sulle tooli pakkuma. Võid vaadata seda suurt kappi, kus otsas varemalt istusid kivinenud Goethe ja Schiller. Nüüd neid seal enam ei ole ja nende asemele pole ka midagi muud tulnud, nii et vaikne vaatleja ei saa kunagi nende olemasolust teateid ega tule mõttelegi, et niisuguse suure kapi otsas kõrgel võiks midagi kivinenud istuda. Enne oli selle poolest parem: nägid neid kahte seal kapi otsas või seda kolmandat rahuinglina lae all, küsisid ja saidki kõik teada — kes? mis? miks? ja milleks? Nõnda lahkusid siit esimese järgu asutisest palju suuremate
