teadmistega ja laiema ilmavaatega. Muidugi, luike olid sa varemaltki näinud, aga mitte täistopitult ja nii sirge kaelaga, sest luigel pole kunagi sirge kael, kui sa vaatled teda nii lähedalt nagu siin lae all. Ühte võib uudishimulik kõlinata tulija siiski veel teha nagu ennegi: ta võib kergitada lilletatud eesriiet, sest see liigub ja lainetab niikuinii vähimalgi õhuvoolul, nagu hukutaks ta sind enda kergitamisele. Ja selle taga näed sa kahekordseid sänge ja ühes alumises sängis ehk vanahärra Voitinskit, sest tema armastab lamada. Tõmbub oma pruunis kulunud ja võidunud palitus kerra nagu väike koer, kögiseb pisut ja lebab vagusasti. Voodite taga kastil istub ehk keegi ja mässib ruttu midagi paberisse, aga ei saa kunagi õieti teada, mida või milleks?
Täna ei sündinud midagi selletaolist, sest uksekell kõlises korralikult kaks korda — trill, trill! ja Indrek sulges ruttu oma kastikaane, et võõrale vastu minna. Aga kui kojas algas jalgadepuhastamine, siis tundis ta, et tulija polegi võõras, vaid vana tuttav, kelle ta ise täna kella nelja, viie vahel kutsunud ja nüüd unustanud. Aga isand Mäeberg ei unusta, kui teda on „tellitud“, nagu tema ütleb. Ei, tema peab meeles, sest tema tuleb pahatihti „tellimatagi“, miks siis mitte „tellitult“. Tuleb ja puhastab nõnda oma säärsaapaid nagu tänagi. Ka talupoegadel on umbes samasugused säärsaapad, aga nemad hoiavad neid härra Mauruse maja kojas puhastades, aga isand Mäeberg oma saapaid ei hoia, tema mitte, ja sellepärast on tema saabastel puhastades hoopis eriline kõla ja hääl. Jah, isand Mäebergi saabastel on puhastamisel midagi hääletaolist ja sellest tunneb Indrek nad kõigi teiste saabaste hulgast. See ongi ehk ainuke lohutus isand Mäebergi tulekul, muidu oleks temaga veel raskem kui nüüd. Sest kui tema saabastel poleks seda häält, nii et isand Mäeberg võiks ootamatult sisse astuda ja sulle oma ühe silmaga uurivalt otsa vahtida, siis ei teaks üldse, mis härra Mauruse majas sünniks. Aga nüüd oskab Indrek ette valmistuda, sest saapad hüüavad ju-
213
