mitte vanadele. Vanad on surnd või surevad varsti, nagu ma isegi. Kõlbab või ei kõlba?“
„Tingimata kõlbab,“ arvas Indrek.
„Ja miks ta ei peaks kõlbama,“ ütles isand Mäeberg. „See kõlab ju peaaegu nagu „Sündinud lood isamaa asjust“, „Kolm isamaa kõnet“ või „Maailm ja mõnda“… Eks kõla, mis?“
„Kõlab küll,“ kinnitas Indrek.
„Nii siis, ainuke mure, kust leian selle noore, kes armastaks isamaad ja annaks minu eluloo pärast minu surma välja, sest mina tahaks, et see oleks täielik. Aga kuis võib inimese elulugu täielik olla, kui seal sees ei ole täielikku surma? Surm on inimese elus väga tähtjas, peaaegu peaasi on surm inimese elus. Kui õieti sured, alles siis oled õieti eland. Mina kordan ikka: ütle, kus ja kuis sa surid, siis ütlen sulle, kuis sa elasid ja kes sa oled. Eks ole õige? Nii et, noormees, peaasi on surm, alles pärast tuleb elu. Sellepärast austasidki meie targad esivanemad surnuid, austasid ja muretsesid nende eest, sest ega ju surnud iseeneste eest muretse — seda peavad ikka elavad tegema. Ka mina ei saa oma elulugu peale surma välja anda, nii et surm ka juba sees oleks, seda peab ikka keegi teine tegema. On mul õigus? Räägin ma tõtt?“
„Sula tõtt,“ ütles Indrek,
„Aga kes on see teine? See teine peab olema alles elus, sest üks surnu ei saa teise surnu elulugu välja anda.“
Sellest loogikast sai Indrek väga hästi aru ja mõnekordse külaskäiguga oli tal ka see selge, et just tema, Indrek Paas, on see valitu elavate seas, kes peab välja andma „Tõnis Mäebergi töö ja tegemise“ peale tema surma. Ent ka siin juhtis jumal asja teisiti kui Tõnis Mäeberg mõtles. Võimalik ka, et jumal lihtsalt ei suutnud asju nõnda juhtida kui Tõnis Mäeberg mõtles, sest siin tuli tegemist naisega, kes käis oma eriteed juba paradiisi aias.
Asi puutus nimelt Mäebergi majalukusse, tema Lii-
225
