sisse, ja vana rahvamees seletas seda oma noorele eesti sõbrale nõnda:
„Siis on mul veel üks asi, mis tuleb enne surma korraldada, sest kui korralik inimene sureb, siis peab tal kõik korras olema. See pole küll just minu asi, aga see, kellesse ta puutub, puutub pisut ka minusse, nii et tema asi on ikkagi nagu minu asi. Tema oli nimelt vaga ja vaikne maatüdruk ja mina võtsin ta nii-öelda armu poolest ja isalikust tundmusest oma juure, et ta õpiks pisut elu tundma ja et temast saaks inimene, mis oleks juba õige ja täisinimene, nagu seda öeldakse. Nõnda siis olen mina temast tõsise inimese teind ja oma majaluku, kes teab, et kõik pole hõbe, mis haljas, ega kõik kuld, mis hiilgab. Aga mis peab temast peale minu surma saama? Tema ei või ometi iga matsiga leppida, ega? sest ta on pisut nagu koolitud juba, ainult et saksa keelt ei mõista, ehk olgu siis et mõne sõna, mis ta minult on kuulnud. Sest sel tüdrukul on ütlemata hea pea: kord kuuleb ja juba ongi käes, niisuke hea pea on tal. Pagana tüdruk oma peaga! Muidugi, see maja siin jääb temale, seda peate teadma, sest seda oskab tema kõige paremini peale minu surma pidada. Aga majast üksi oleks nagu nõrgale naisterahvale vähe, temale oleks tuge tarvis, mis oleks õige tugi. Ja nüüd mõtlesin ma nõnda: kui see noormees, kes annab välja „Tõnis Mäebergi töö ja tegemise“, jah, kui seesama noormees oleks pisut Tõnis Mäebergi pärija, mis puutub sellesse majasse. Mõistate? Aga tema peaks siis õige tugi olema, saate aru? Õige! Sõrmuste ja tanudega ja muude niisuguste asjadega. Sest pole ühti, et Liisi on ehk vanem kui see eesti noormees ja kallis suguvend, ei, sest pole ühti. Liisiga pole sest ühti, seda võin ma teile kinnitada, sest tema on niisuke. Pealegi kui mõelda, et maja ja kõik, mis tema olemise sees, ühes heade üürnikkudega. Selleks ei kõlbagi iga noormees, sest igaühega Liisi juba sehvti ei pea, tema on selleks liiga karske. See peab olema õige eesti noormees, kellele Tõnis Mäeberg jätab oma majaluku ühes majaga. Minu raha aga, minu sularaha ja paberid, sest
