ka neid on mul, lähevad nii-öelda minu hinge ja vaimu ausambaks siia ilma, mõistate, nii et Tõnis Mäebergi nimi oleks igavene sularahaga, tema ihu ja keha aga, mis puhus pasunat, pruulis õlut, ajas viina ja tegi sehvti — muidugi hinge ja vaimu abiga ja jumala eesvõttel, sest ka Tõnis Mäebergil on oma jumal — jah, nimi sularahaga, keha sellega, mis sulaks võib teha, tähendab — maja ühes lukuga. No mis te ütlete selle kohta, kulla noormees? on see hästi mõeldud? mis?“
„Väga hästi!“ kinnitas Indrek. „Paremini ei saa,“ lisas ta juurde.
See oli Mäebergi kavatsuste ülim silmapilk. Aga kui keegi on saavutanud kõrgeima, siis võib teda tabada veel ainult langus, sest ilutsemiseks pole siinilmas pikemat aega, niisugune on kõige sureliku osa.
Vaevalt oli Indrek oma kinnitava vastuse andnud, kui söögitoa uksele ilmus naeratav Liisi ja teatas, et kohv on laual, ning otse siinsamas algaski selle laviini liikumine, mis pidi hävitama kõik.
Kõige pealt näis isand Mäebergile, et Liisi pöördus kohvilekutsumisega mitte niipalju tema enda kui külalise poole. Naeratus igatahes ei olnud määratud temale kui majahärrale, vaid külalisele, sest majahärrale polnud ta kunagi nõnda naeratanud. Liisi naeratas külalisele, nagu oleks see tema uus majahärra ja nagu oleks endine juba surnud ja tema elulugugi juba välja antud. Nõnda viirastus isand Mäebergile, kui naeratav Liisi, tema majalukk, seisis söögitoa ukse vahel, kust hoovas magusat ja isuärritavat kohvilõhna. Ja äkki näis isand Mäebergile, et see on juba ammugi nõnda, et see on selle külalise esimesest võõruskäigust nõnda, ainult tema, Tõnis Mäeberg ei pannud seda varemalt tähele, nagu oleks tema nägemine ühe silma tõttu tõepoolest pisut puudulik. Aga nüüd hakkas ta oma majalukku ja külalist selle eest kahekordse hoolega silmas pidama, nii et oleks, nagu vaataks ta aina kahe silmaga. Ja nõnda ei kestnud üle poole tunni, kui juba isand Mäeberg mõttes loobus kõigest, mis ta kavatsenud, ja kui ta tegi uue ja paratamatu otsuse:
227
