„Mitte ennast siin erutada,“ tõreles tädi Ramildaga. „Jäta see minu hooleks, mina olen sellega harjunud. Mina võin kas hommikust õhtuni pahandada, see ei tee mulle midagi. Sina mine siit ära, mine oma tuppa; sa tead, mis papa ütleb.“
„Ma lähen, ma lähen, tulin ainult silmapilguks, ma pole ju millalgi käinud,“ vastas Ramilda uksele lähenedes, kus ta jäi peatuma, et küsida: „Armas tädi, mis sa arvad, kas Köler saab taeva? Küsisin härra Paasilt, aga tema ei tea, sest temale pole seda üles antud ega ka küsitud. Aga mis sina arvad, armas tädi?“
„Misukeste tühiste küsimustega sina küll oma pead vaevad!“ ohkas tädi. „Mis peab sinust nõnda saama.“
„On see siis nii tühine küsimus, kallis tädi?“ küsis Ramilda nagu nukralt.
„Meile inimestele on see üsna tühine küsimus,“ seletas pr. Malmberg. „See on jumala asi, kes läheb põrgu, kes taeva. Meil pole muud kui vaatame, kas supp paras soolane ja tummine, kas leib lõigatud ja laud kaetud, sest poisid tulevad varsti nagu hagijad. Armas jumal nende eest ei muretse, miks siis meie peaks taeva ja põrgu pärast muretsema!“
„Just härra Paasi arvamine,“ kiitis Ramilda ja jätkas: „Aga mina mõtlen sagedasti taevast ja põrgust. Mina mõtlen, et Köler saab tingimata taeva, sest ta on nii ilusad Jeesuse pildid maalinud, sellepärast ei lase Õnnistegija teda põrgu minna. Ja tead, armas tädi, mis ma veel mõtlen. Köler elas Peeterburis, keiser elab ka Peeterburis ja, kui tema taeva saab, siis saab ehk Köler ka. Ja mina ei usu mitte, et armas jumal laseks Vene keisri põrgu minna. Milleks siis jumal ta laskis keisriks saadagi, kui ta ikkagi peab põrgu minema! Tee inimesest keiser ja siis anna ta kuradi kätte.“
„Jäta juba kord oma targutused ja mine,“ ütles pr.
253
