Malmberg. „Ära võta keisri nime oma suhu, sest sa tead, mis papa selle kohta ütleb: see on poliitika ja poliitikast ei pea rääkima.“
„Papal on ju kõik poliitika ja millestki ei tohi rääkida,“ vastas Ramilda. „Tema meelest on taevas ja põrgu ka poliitika ja sellepärast ei tohi ma temalt kunagi küsida, kas Köler saab taeva või läheb põrgu.“
„Ei, armas laps, kui Köler läheb põrgu, siis pole sest midagi, las ta aga läheb; aga kui keiser läheb põrgu, siis on see poliitika,“ seletas pr. Malmberg.
„Aga kui keiser läheb taeva, kas siis on poliitika?“ küsis Ramilda.
„Ei, siis ei ole poliitika, sest nagu sa ise, armas laps, ütlesid, suure Venemaa keiser ei võigi mujale minna, kui aga ainult taeva…“
„Nii et kui armas jumal äkki võtaks ja paneks keisri põrgu, siis poleks see muud kui puht poliitika,“ ütles Ramilda.
„Ah Issand küll!“ hüüdis pr. Malmberg kärsitult. „Küll võid sa inimese ära tüüdata! Ikka poliitika, poliitika! Muidugi mõista, et kui põrgu, siis poliitika, sest kes siis muidu põrgu, põrgu pole ju naljaasi.“
„Aga kas Goethe on põrgus või taevas, mis sa arvad?“ küsis Ramilda.
„Seda ei või ju keegi teada, kui aga armas jumal üksi,“ vastas pr. Malmberg.
„Tead, mis mina teen, tädi, kui ma ära suren: küsin jumalalt endalt, mõnelt inglilt või Jeesuselt Kristuselt, kus Goethe on, ja lähen ka sinna et kordki teda oma lihasilmaga näha, kas või peale surmagi.“
„Armas laps, mis sa ometi räägid!“ hüüdis pr. Malmberg. „Oma lihasilmaga! Taevas ei ole lihasilma, seal on kõigil seletatud silmad.“
„Aga kas põrgus on lihasilma?“
„Kuule, ära tee mind kurjaks, mine parem heaga ära,“ ütles pr. Malmberg.
