suured luuletajad, ainult et Puškin kirjutas oma luuletused ise, Kristus laskis teisi kirjutada, sest ta ise võib-olla ei tundnud seda käsitööd. Teie arvate muidugi, et Kristus on luuletajana Puškinist suurem, aga ootame parem, kui ka Puškini sünnipäev saab kahetuhande-aastaseks, räägime siis.“
„Kristus oli õnnistegija ja…“ tahtis direktor öelda.
„Aga kust teie teate, et Puškin midagi muud oli?“ küsis Slopašev vahele ja rääkis siis suure hoo ja häälega edasi: „Isegi seda ei või öelda, kas ta ehk surnust pole üles tõusnud. Pidage, pidage, pidage! Laske ma räägin, sest muidu ei mõista te mind!“ karjus Slopašev, kui direktor tegi katset midagi öelda. „Kuulake! Kujutlegem nõnda: Puškini surmast on neli, viis, ütleme kümme tuhat aastat ära. Vene keelt ei räägi enam ükski. Euroopat kui niisugust pole olemaski. Aga tema hukkumisel pääsesid kolm tarka Aasiasse, kes viisid sinna teate, et millalgi kuski on olnud vene keel. Ja siis äkki leitakse kaevamisel kustki mingisugune kivi — vanad õigeusu-kiriku varemed, tähendab, — ja kivil on kiri, mida ükski ei tunne ja mille lugemiseks tulevad kokku kogu maailma keeletargad. Kiri on muidugi venekeelne ja temas seisab Puškini „Mälestussamba“ algus: „Ja pamjatnik sebe vozdvig nerukotvornõi, k nemu ne zarostjot narodnaja tropa.“ Ja mis te nüüd arvate, kui targad kangesti uurivad ja veel kustki vene kirja leiavad, kas nad siis ei või viimaks otsusele tulla, kogematagi, et Puškin on surnust üles tõusnud? Mina ütlen, et võivad, sest kui Puškin on oma kümme tuhat aastat mullas olnud, siis on ta rohkem väärt kui Kristus, kes on istunud kaks tuhat aastat jumala paremal käel, ja kui kellelgi on juba kord nii hirmus suur väärtus, siis on ta tingimata surnust üles tõusnud. Tingimata!“
See seletus ei rahuldanud härra Maurust põrmugi, aga et tal aega polnud või õigem — et tal võimalust polnud õiget seletust anda, sest härra Slopaševil oli valjem hääl kui temal, siis jättis ta venelase tema ar-
259
