Liblel, Vutil ja Vainukäol. Kõik olid nagu ärevil ja ootasid midagi, nagu peaksid nad oma silmaga nägema Puškini sündi. Kui siis viimaks kätte jõudis oodatud päev ja tund, oli ilmastikus tunda otseteed elektripinget.
Slopašev ilmus klassi ülevas tujus ja ta nägu õhetas, kui ta asus kateedrile.
„Täna, lapsed, räägin ma teile Puškinist, maailma suurimast ja geniaalsemast kirjanikust. Puškinist kui inimesest tahan ma teile rääkida, armsad lapsed.“ Nõnda algas Slopašev oma kõnet, kui oli võtnud istet kateedril. Aga ta ei saanud kuigi kauaks istuma jääda, sest ta vaimustus peagi iseoma sõnust ja nõnda pidi ta tõusma esiti püsti, siis kikivarbaile ja lõpuks, ekstaasi kõrgeimal hetkel, seisis ta, käed veheldes laiali, rinnukil vastu kateedrit, nagu tahaks ta lendu tõusta ja Puškini vaimuna lehvida õpilaste peade kohal, omal nägu tursunud ja silmad punased kui verelomp.
See oligi silmapilk, kus haampalgi tagant laest laskus härra Slopaševi virvendavate silmade ette midagi pisikest ja nigelat, mis vehkles pisut oma ihuliikmetega ja kadus siis sama ootamata, nagu ta ilmunudki. Slopaševi pahem käsi, mis õpilaste poole välja sirutatud, jäi kivistunult kangeks, kuna parem tegi mingisuguseid ebamääraseid liigutusi ja kattis siis silmad, nagu tahaks ta sealt midagi kinni kahmata. Nüüd jõudis ka pahem käsi silmile ja, kui neid natukene aega hõõrutud, avas ta nad pilgutades ja küsis kohkunult:
„Midagi nägite?“
„Ei,“ karjusid poisid kooris, aga kõige valjumini Lible oma peene häälega tagumisest pingist.
„Tõepoolest ei näinud?“ imestas Slopašev.
„Aga mida siis?“ küsisid poisid vastu.
„Mulle nagu viirastus midagi,“ seletas õpetaja.
„See oli Puškini vaim,“ vastati.
„Ärge rüvetage oma rumalate naljadega õilsaima mälestust,“ ütles Slopašev nüüd ja algas oma kõnet uuesti. Ei võtnud kuigi palju aega, kui ta sai oma kõnest pisarateni liigutatud. Aga siis ilmus see nigel
261
