„Kuidas teil häbi ei olnud!“ hüüdis härra Maurus.
„Meil pärast oli,“ lausus Indrek nagu vabandavalt.
„Lible, kas sinul ka oli?“ küsis direktor.
„Oli küll,“ vastas poiss, nagu räägiks ta tõtt.
„Noh, siis on kõik hea,“ ütles direktor ja, Slopaševi poole pöördunud, jätkas ta vene keeles: „Neil on häbi ja nad kahetsevad, et nad Puškini sünni puhul naersid. Aga andke neile andeks, sest noored ei tea, et sünd on sama raske ja tähtis kui surmgi. Meie vanad teame seda ja satume vaimustusse, aga neile ajab see naeru peale.“
Sellega lahkus direktor klassist.
„Ma tänan teid, lapsed,“ ütles Slopašev siis ja tahtis midagi juurde lisada, aga sõnad jäid millegi pärast kurku kinni ja sellepärast tõstis ta ainult parema käe, tegi sellega mingisuguse liigutuse ja järgnes härra Maurusele, sest kell oli juba ammugi helisenud.
Alles pärast tunde küsis direktor Indrekult neljasilma all:
„On see tõsi, et teie ütlesite härra Slopaševile klassi ees, tema on purjus?“
„Ei,“ vastas Indrek, „vaid et tema on sagedasti purjus ja et see ei meeldi meile.“
„See oli väga hea,“ kiitis härra Maurus. „Mind ta ei kuula, ehk kuulab ta ometi teidki, vana häbeneb noort ikka ennem kui teist omasugust. Muidu on ta ju tark ja hea inemine. Pealegi on ta venelane, kel tutvused. Üks vend Riias, teine Peeterburis, kus nende sõna mõjub. Niisuguseid on härra Maurusel vaja, mõistate? Sest kuis me muidu elame, kui meil pole mehi, kelle sõna maksab!“
