XVIII.
Puškini sünnipäev oli viimne sündmus, mis koondas veel nagu kogu asutise; peale seda algas lagunemine. Äkki oleks nagu kõigil huvi kadunud õppimise ja õpetamise vastu, mõeldi ja räägiti ainult sõidust ja oodati päeva, mil võis oma pambu võtta ja minna.
Indrek oli juba ammugi lubaduse andnud, et ta läheb kevadel kirjutaja juurde tagasi. Aga vähe puudus, et ta oleks viimsel silmapilgul oma otsuse muutnud, sest direktor pidi suvekuudel ära sõitma ja Indrek oleks jäänud ühes Ollinoga koduhoidjaks. Ramildagi oli nagu sellest huvitatud, sest ta ütles kord Indrekule:
„Papa tahaks, et teie jääksite suveks siia, sest teid ta usaldab, teid ja härra Ollinot. Aga siin on suvel vist hirmus igav — suur tühi maja, ainult Jürka käib ja vilistab. Ollinost pole ju seltsi, sest tema ei tee päevade kaupa oma suud lahti. Ja mina sõidan ka ära.“
See viimane lause tegi Indreku keeletuks, sest kui ta siiajäämisest üldse mõtles, siis tegi ta seda ainult selle pärast, kes praegu ütles, et ka tema sõidab. Jumal tänatud, et see teade veel õigel ajal saabus, nüüd teadis Indrek, et inimene ei pea kunagi oma lubadusest loobuma.
„Miks te midagi ei ütle?“ küsis Ramilda.
„Mul ei ole midagi öelda,“ vastas Indrek, omal südames nagu valus haav.
„Teate, mis mina tahaks? Et te sõidaksite suveks ära,“ ütles Ramilda natukese aja pärast.
„Miks nii, preili?“ küsis Indrek.
„Mina ei taha, et teie siia jääte, kui mina ära sõi-
269
