saesine; tähendab, mina olen surnu-külm, olen surnud. Ja ma ei julge enam silmi avada, sest ma kardan näha iseend peeglis surnuna. Pöördun hirmunult kõrvale, viskun käsikaudu sohvale, peidan pea padjusse ja ainult nõnda saan silmad uuesti lahti. Kui te teaksite, misuke rõõm see on, üksi olla ja tunda, et alles elad, et olid just praegu surnud, aga tõusid tervelt üles, surnust üles. Tädi ei saa sellest midagi aru. Kas teie saate?“
„Mina saan,“ vastas Indrek.
„Mis te saate sellest aru?“ küsis Ramilda.
„Öelda seda ei oska, ei saa, aga ma tunnen, et saan midagi aru,“ seletas Indrek.
„Eks ole?“ kinnitas Ramilda. „See oleks nagu kusagil kukla taga või selja peal, sellepärast ei oska seda öelda. Enne peab tulema otsaette, lagipähe või ka nagu rinnale, siis saab öelda. Aga see surm ja surnust ülestõusmine ei tule sinna. Sellepärast tunned ainult, et oled surnud ja tõused üles, muud midagi. Ning ma mõtlen: kuidas küll Kristus üles tõusis, kas ka nõnda või kuidagi teisiti? Mis teie arvate selle kohta? Öelge ruttu, ma tahaks nii väga teie arvamist kuulda.“
„Seda ma ei tea,“ vastas Indrek.
„Muidugi ei tea; ka mina ei tea, aga arvata võib ikka. Arvata võib kõike. Mina näiteks ei tea ju põrmugi, kas ma kunagi mehele lähen või kellele ma lähen, kui ma lähen, aga ometi mõtlen ma mõnikord: mis oleks, kui vürst oleks minu mees? mis ma siis teeks? kuis ma elaks? Mis ma teeks, kui mu mees hakkab riistu purustama? Ja teate, mis ma teeks: mina annaks ise talle riistad kätte, ütleksin: säh, võta, purusta, armas mees, kui sa muidu ei või. Teeksin kapiuksed lahti ja laoksin sealt kõik lauale, et mehel oleks lõhkuda. Ole ainult hea ja purusta, sest sina oled mu isand ja käskija, oled majas peremees. Kas te usute, et mina midagi selletaolist teeks!“
„Ei tea, tõesti ei tea,“ vastas Indrek vaikselt, nagu oleks talle liiga tehtud.
„Ikka ei tea, ei tea,“ osatas Ramilda ägedalt. „Kris-
271
