dan, sellepärast,“ vastas Ramilda. „Ja teate, kuhu mina sõidan? Saksamaale. Teie imestate muidugi. Aga ega ma siis ometi nii kergemeelne ole nagu ma räägin. Goethe on muidugi surnud, sinna pole midagi parata, aga mina võin siiski ometi sanatooriumi sõita. Ongi nõnda parem, sest siin pole mul niikuinii midagi teha. Seal saan ma ülesande: hakkan oma tervist parandama, sest muidu lähen ma enneaegu vanaks. Täna vaatlesin end peeglis ja kas te võite arvata, mis ma leidsin? Leidsin oma näost juba väikesed kortsud. Pisitillukesed küll, aga juba on! Kas te saate sellest aru? Ma pole veel elama hakanudki, aga juba näos kortsud! Ja siis mõtlesin ma: kortsud ongi sellepärast, et ma pole veel elama hakanud; aga las lähen Saksamaale, seal hakkan eluga peale, küllap siis kaovad need kortsud. Ja kui seal ka elu ei ole, siis… Teate, mis siis tuleb?“ Ta astus Indrekule lähemale, vaatas talle suisa silma ja ütles siis: „Siis tuleb surm. Kuidas ta tuleb, seda ma praegu ei tea, aga et ta tuleb, seda tean ma kindlasti. Kas teie kardate surma? Ütelge päris otsekoheselt, sest niikuinii läheme kauemaks ajaks lahku. Ajab ta teile hirmu peale?“
„Ei,“ vastas Indrek.
„Kas tõesti?“ päris Ramilda uskumatult.
„Tõepoolest,‘‘ kinnitas Indrek. „Ta ei tule mul meeldegi.“
„Aga minul tuleb,“ seletas Ramilda. „Mõnikord ma ise tuletan ta meele. Mul oli kord sõbranna — see oli mu ainuke — ja tema suri ära. Mina käisin teda surnult vaatamas ja suudlesin teda otsa ette, lugesin enne issameie ja siis suudlesin. Kui ma nüüd tahan surma elavalt meele tuletada, siis mõtlen ma ikka seda suudlust. Et iseennast surnuna mõelda, teen ma nõnda: lähen peegli ette, seisan seal ja vahin iseendale tardunud pilgul näkku; siis sulen silmad, ajan huuled torusse — sõbrannat suudlesin ma nõnda — ja suudlen iseend peeglis. Külm peegliklaas toob judinad kehale, niisukesed õudsed ja head, ning ma mõtlen: see külm oli minu enese otsaesine, surnul on ka niisuke külm ot-
