Nõnda siis kasepakul istudes algaski see „poolidiiga“ jutt.
„Siin ei ole ühtki hinge, kis poolidiigast aru saass, kiigi ei loe lehte ega kedagi,“ hakkas Tiit. „Sinu isa ikki ennemalt luges, aga nüüd on sii kah ilma, muud kui rühmab aga tüüd teha, nagu saas inime ainult tüüga õntsaks. Sinust saab juba nüüd täis miis ja sellepärast piad selle poolidiiga asja selges õpma. Kui vana sa õtte oled juba? Ajab kahekümne ligi? No näed, mis siis viil, miis mis miis! Kas teil koolis kah poolidiiga asjast kõneldasse? Vana Maurus ise olli ju ennemalt ikki kange poolidiiga miis.“
„Eks kõneldakse ikka ka,“ ütles Indrek.
„Siis, kui Jakobson alles elas,“ jätkas Tiit, „olli sii poolidiiga asi teine kui nüüd, siis olli sii õige poolidiiga asi. Pärast Jakobsoni põle meil enam õiget poolidiigamiist olndki. Juutidel olli oma Mooses, meil Jakobson. Sest kui tema oleks eland, ei siis oleks Kirjamiiste selts kinni pandud: Jakobson põleks last, ta oleks Peeterburisse keisri enda juure sõit. Ja õige Aleksandri kuuli oleks me siis ka saand, mitte niisukse kui nüüd, ning Linda aktsiad oleks ikki viil hinnas seist, sii on kindlam kui kindel. Aga niipää kui tema surri — saksad tapsid ta sinna Vändra metsa ära, seda usun ma oma surmatunnini — läks kõik tagurpidi, ei aidand sääl enam ei Sahaskoi ega Mannasein. Nii et meie poolidiiga asi on üks suur s… tema surmast saadik. Seda võin ma nüüd sulle öelda, sest sa oled juba täis miis; käid linnan kuulin ja piad õpma poolidiiga asjust aru saama.“
Kahjuks taipas Indrek neid „poolidiiga asju“ väga tumedalt ja ebamääraselt, kuigi ajas juba aastatega kahekümne ligi. Ainult ühte pidi ta imestama: Hundipalu Tiit rääkis samust asjust ja nimedest, millest ta linnaski oli kuulnud direktori, mõne õpetaja või üliõpilase suust, olgu omavahelistel mõtteavaldustel või kuski seltsis kõneõhtul. Tänini polnud Indrek seda kuigi tähtsaks pidanud, oli seda kõike lasknud ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga kuuldes nüüd ka Tiidult
291
