sedasama, tuli ta otsusele, et asi peab olema tähtsam kui tema tänini arvanud.
„Virulasel“ oli omal ajal nagu seda moodi jutu mõnu nagu Jakobsoni „Sakalal“, aga selle panid nad varssi tuksu, sõid ta ära,“ seletas Tiit ristipojale edasi. „„Valgusel“ olid küll head jutud, sest nii head ja pikad pole kellegi jutud olnd, kui olid „Valgusel“, aga tema poolidiiga asjad olid läbi ja läbi s…. Saksad ostsid ta ära, nii et läks teine vene poole üle, ei armastand enam oma eesti rahvast. Oli küll kahju, et hea jutt jäi pooleli; kaks aastat lugesin juba, oleks ka kolmanda lugend, aga jätsin ta sinna paika. Kui sa, sunnik, eesti rahvast ei armasta, siis mina su juttu ei loe, olgu ta kas või kõige pikem ja parem ilmas. Nüüd loen ma „Postimeest“. Tema soovitab kangesti põllumeeste ja karskuse seltsa. Karskust ma küll ei kannata, sest ma tahan ometi pühade ajalgi jänu õlut juua ja, kui ma lauakirikust tulen, siis tahan vesise südame peale oma paraja käraka võtta, ilma selleta ei või ma elada. Aga põllumeeste seltside poolt olen ma ja sõidan homme hommikulgi vara selles asjas välja. Teised lähvad kiriku, aga mina lähen põllumeeste seltsi asutama. Olen ka sinu isa kutsund, aga tema ütleb: Mis ma selle seltsiga teen, ega selts tule mu kive kaaluma ja kraave kaevama. Aga ehk tuleb ometi millalgi, kes seda võib teada, ütlen mina ja lähen appi asutama. Kui muud ei saa, leian ehk mõne inimese, kelle käest kuulen paremini poolidiiga asju, muidu ela tõesti kui hunt siin Hundipalul. Kui meil enam Jakobsoni ei ole, kes me eest võitleks, siis peame ise peale hakkama, sest ega me siis ometi sellepärast või eesti asja soiku jätta. Ja ka sinule ütlen ma, armas ristipoeg, ei ole kasu ühestki õppimisest siin ilmas, kui sa ei armasta eesti rahvast ja kui sa ei mõista ajada tema poolidiiga asju. Sina õpid muidugi kõike teadust vene keeles…“
„Katekismus ja piiblilugu on eesti keeles, kirikulugu ka,“ lausus Indrek vahele.
„Katkikismus ja piiblilugu muidugi,“ oli Tiit nõus, „sest neid pole nad veel jõudnd vene keele tõl-
