„Aga selle saab ju alles tuleval aastal kätte,“ ütles Liine.
„Mis sest,“ vastas ema, „ega sa veel tuleval talvel leeri lähe.“
„Aga millal siis?“ küsis Liine. „Teised minuvanused lähvad kõik tuleval talvel, miks siis mina üksi pean nii vanalt.“
„Mis see siis sulle teeb, kui sa ühe aasta hiljemaks jääd, või sa ikka kohe mehele hakkad minema!“
„Aga mina tahan nüüd minna, ühes teistega,“ ütles Liine kindlasti, „ja sellepärast peab see särgilinane minule jääma.“
„Kallis laps,“ hakkas ema manitsevalt, „mis sa nüüd ikka sedasi räägid. Või sinagi ilma jääd, aga Indrekule on ju särka kohe tarvis, sest tema läheb ju linna. Seal ilma ei saa, meie siin maal võime ka muidu läbi ajada, kas või takusega.“
„Muidugi,“ vastas Liine nüüd osatavalt, „kes linna läheb ja midagi ei tee, see peab kõige pealt saama, teised võivad oodata, neil on aega küll.“
Ütles ja läks aida poole. Indrek vaatas talle nukralt järele. See oli keskmise kasvuga, tugevate ihuliikmetega, kindlate ja väledate liigutustega, peaaegu täiskasvanuna paistev tüdruk. Jah, ta oleks võinudki juba täiskasvanu pähe käia, kui ta oleks juba leerist läbi. Ainult leer puudus.
Liine läks aita, sinnasamasse, kus millalgi armastasid kevadel ja suvel istuda Liisi ja Maret, et rääkida asjust, mida Indrek tol korral ei mõistnud, või kui mõistis, siis ei tohtinud kuulata. Ainult haopinu taga võis ta istuda ja aida poole piiluda, kuulates, kuis laulsid ja naersid Liisi ja Maret.
Aga Liine ei hakanud aidas laulma, võib-olla sellepärast, et ta oli üksi või et ta mõtles veel sellest linasest riidest, millest ta oleks tahtnud omale teha leerisärgid. Ja nüüd tuleb ema ning tõstaks kõik Indrekule, oma Innule kaela! Raske on laulda, kui mõtled nõnda puhtlinasest riidest. Sellest saab Indrekki aru ja ta läheb ning istub aidatrepile avatud ukse ette,
