ja siis räägib härra Maurus uuesti. Herr Ollino, Herr Ollino!“ jooksis direktor selle ukse taha, „tulge ja kirjutage selle üliõpilase nimi raamatusse, kel on nii lõhnav naine, et härra Mauruse nina tunneb siiamaale.“
Aga Ollinot ei olnud ja nõnda jäigi lõhnava naisega üliõpilase nimi üles tähendamata, sest härra Maurusel enesel polnud aega. Vargamäe Indrek ootas rahaga. Sellepärast tõttas ta kärmesti eestoast läbi, viipas seal Indrekule käega ja nõnda läksid nad üheskoos mööda treppi üles, mis oli mineval sügisel lõhnanud, nagu leinav õpetajaproua kirikus. Aga tänavu ei tundnud Indreku nina midagi. Sellepärast vist läkski ta süda kangeks, igatahes kangemaks kui see meeldis Maurusele, kes jäi, oma tuppa jõudnud, Indreku kui oma inimese ette seisma, vaatas talle üle prillide otsa ja ütles:
„Te näete neid inemisi seal all: nemad käivad nii lõhnava naisega üliõpilase juures, et härra Mauruse maja haiseb nagu h…maja! Nemad tahavad ka minu ausast majast teha h…maja, seda tahavad nad, see Tigapuu ja vürstid, sest vürstid ei oska kunagi ilma h…karjata valitseda. Aga mis on sel vürstil siin valitseda? Siin majas valitseb, jumal tänatud, alles härra Maurus, vanahärra Maurus ja temal ei ole valitsemiseks h…maja haisu tarvis. Mõistate?“
Ja kui Indrek oli peanokutusega vastanud, et ta mõistab, küsis härra Maurus ilma igasuguse ettevalmistuseta:
„Kuipalju tõite mulle raha?“
Ise sirutas ta käe, nagu peaks Indrek talle raha pihku lugema. Aga Indrek ei teinud seda, vaid tahtis enne härra Maurusega rääkida — tahtis kaubelda. Sellest tõusis kahe sõbraliku inimese vahel peaaegu samasugune meeleolu, nagu oli valitsenud alltoas, kus härra Maurus oli haistnud mingisuguse naise lõhnu.
„Mis on mul teiega enne rääkimist, kui olete maksnud oma minevaaastase võla ja selle protsendid, sest võlal on ju protsendid!“ seletas härra Maurus.
Aga Indrek arvas selle vastu, et las võlg jääb võ-
305
