laks ja protsendid protsentideks, uue rahaga teeb tema uue kauba ja hakkab uut elu. Ja see uus elu pidi olema niisugune, et Indrek ei istuks ega võib-olla ei magakski alltoas ja temal ei peaks olema uksekellaga vähimatki tegu, nii et ta ainult õpiks ja käiks klassis näitamas, mis ta õppinud — see oleks ainuke, mis ta tahaks selle uue raha eest härra Mauruse asutises teha.
„Aga keda ma siis panen allatuppa korda pidama?“ vaidles direktor vastu. „Teie oskate seda kõige paremini ja ka proua Malmberg on teiega väga rahul.“
Need viimased sõnad olid nii kavalasti öeldud, et Indrek peaaegu võpatas ja tal isegi välgatas mõte, nagu võiks härra Maurus tema tassikõrvade tõsist päritolu teada, või vähemalt aimatagi. Kaotada põhjus või ettekäänegi üksinda söögituppa minemiseks või sealviibimiseks, see pani mõtlema, nagu oleks Indrekul tõepoolest südamel proua Malmberg, kes armastab rääkida noorte inimestega nii tarka juttu. Aga ka siin ta sai lõpuks enesest võitu ja, nagu hiljemini selgus, väga õigel silmapilgul, sest tema südamevõrgutaja viibis Saksamaal ja ei olnud teadagi, millal ta sealt tagasi tuleb.
„Palju teil raha on?“ küsis direktor viimaks, kui ta nägi, et Indrek kuidagi järele ei anna, hakka heaga või katsu kurjaga, ja kui poiss oli summa nimetanud, ütles ta: „See on vähe, sellega ei saa; sest te lähte ju kõrgemasse klassi, seal on kallimad kooliõpetajad.“
Aga ise sirutas ta juba käe raha vastuvõtmiseks, nagu oleksid kaubad koos. Indrek ulataski talle nimetatud summa, mille direktor sahtli peitis ja siis küsis:
„Aga võlaprotsendid? Kuis siis nendega jääb? Kas teil siis enam sugugi ei ole?“
Indrek andis eitava vastuse.
„Noh, hea siis küll,“ ütles direktor nüüd, „ma protsenta ei nõuagi, aga selle eest peate hästi õppima.“ Ise vaatas ta Indrekule naerdes otsa, nagu teeks ta ainult tühja ja rumalat nalja.
Nõnda siis Indrek oli seks korraks jällegi täisõiguseline õpilane ja temal ei tarvitseks põrmugi häbi
