miga? Oleme siis meie sotsialistid, nihilistid või revolutsionäärid, nagu vene üliõpilased? Mis teeb meie väike rahvas sotsialistidega ja revolutsionääridega? Kas revolutsionäär hakkab põldu harima? Ei, revolutsionäär ei hari põldu, ja siis jääme kõik nälga. Revolutsionäär mässab ainult ja teeb sotsialismust ning nihilismust, tapab vürsta, kuningaid ja keisrid. Aga on meil kuninga ja keisri tapjaid vaja? Kas meil on oma kuningas või keiser, keda vaja tappa? Ei ole, kõik teavad, et ei ole. Mina tean, teie teate, see armeenlanegi või mõni muu mislane on ehk kuulnud, et meil pole oma kuningat ega keisrit, nagu neil Kaukasuseski. Neil on ometi omad vürstidki, meil pole sedagi. No ütelge ise, keda me siis tapame, kui hakkame mässama ja teeme sotsialismust! Pole kedagi tappa. Sellepärast saab iga mõistlik inemine aru, et meil pole vaja sotsialismust ega nihilismust. Las sakslased teevad sotsialismust: neil on omad kuningad ja vürstid, keda nad tapavad — meil pole sellega asja. Väikesel Eestil pole sellega asja! Meie peame kõigest väest sellele vastu seisma, sest kui meie siin hakkame ülemuse vastu sotsialismust ja nihilismust tegema, siis pannakse meie kool kinni nagu ülikoolgi, kui üliõpilased mässavad ja panevad haisupomme. Kui see armeenlane nii väga armastab mässu ja nihilismust, siis mingu ta tagasi oma mägedesse ja mässaku seal; härra Maurus annab talle omalt poolt reisiraha. Ja ärgu ta tulgu vürstide kallale siin lagedal maal, siin Emajõe kaldal, ehk muidu mängime meie temale nihilismust. Teie teate ju, mis see sõna tähendab; olete juba terve aasta ladina keelt õppind. Nihil — ei midagi. Nõnda et, kui keegi tahab nihilismust, siis tema tahab ei midagi. Kui ta ütleb: mina olen nihilist, siis tema ütleb: mina olen ei midagi. Aga kas võib üks aus ja korralik inemine ülepea öelda: ei midagi? Mis te arvate, kas võib?“
Indrek oli kimbatuses. Ta oleks tahtnud direktorile anda meeldiva vastuse, aga ei osanud. Hea õnne peale ütles ta viimaks:
„Ei või.“
309