„Miks ei või?“ küsis direktor.
„Midagi ikka on,“ seletas Indrek.
„Vale!“ hüüdis direktor. „Üsna vale!“ kinnitas ta. „Kas meil on oma kuningas või keiser? Ei ole. Kas meil on sotsialismust ja mässu? Ei ole, sest eestlane ei mässa. Sellepärast siis: kas meil on vaja kuninga ja keisri tapjaid? Ei ole. Näete: nihil, ei midagi! Selle poolest oleme nihilistid. Sest mina ütlen: sotsialismus on venelaste ja sakslaste asi, vene üliõpilaste asi. Nemad teevad mässuga sotsialismust. Kui saate kõrd ülikooli, näete oma silmaga, kuidas nad seal teevad sotsialismust. Eestlane ei tapa oma keisrit, sest see on vene keiser ja meie armastame teda, oleme temale truud. Nihil — ei midagi sellesarnast! Mis keisri tapmisesse puutub, siis on kõik eesti mehed nihilistid — mina, teie, Tigapuu, Lible, Vainukägu, kõik, kõik, kõik. Prantslased ja inglased ei ole nihilistid, nemad tapavad oma kuninga või keisri kohe, kui aga kätte saavad ja kui paras aeg. Venelased niisamuti, sest nemad ei taha teistest maha jääda. Meie teeme nagu sakslased: oleme truud, peame kõrda ja heidame alla. Subordinatsioon. Nihil — ei midagi, mis on kõrravastane. Jakobson hakkas Peeterburis sotsialistiks ja sellepärast suri ta Pärnu metsa. Vändra metsas Pärnumaal suri vana karu ära. Sest jumal ütles: nihil — ei midagi sellesarnast Vändra metsas Pärnumaal. Ja nõnda pole temast muud järele kui: Vändra jõe haljal kaldal kerkib küngas puude all. See on temast järgi, muidu nihil — ei midagi! Nõnda sünnib Eestis sotsialistidega ja tuisulastega. Jumal ei armasta neid, sest ka tema on pisut nihilist ja ütleb: nihil — ei midagi niisugust Eestis minu silma all! Nõnda sündis ka tema oma poja Iisraelis, sest ka tema oli pisut sotsialist. Nagu kõik juudid, sest meie õnnistegija oli juut, mitte küll päriselt, sest temal oli ka jumala verd, aga ikkagi. Juut on ikka sotsialist, sest tema ütleb: mis sinu, see olgu minu. Aga eks Jeesuski kitkunud ühes jüngritega teiste viljapäid, ka see oli sotsialismus. Ja selle viigipuuga, mille ta ära needis, ka see
