päid. Aga kas siis ka jumal oleks pidanud ta nii ruttu taeva tagasi kutsuma?“
„Ei oleks pidanud,“ vastas Indrek.
„Õige, ei oleks pidanud,“ kinnitas direktor. „Aga mis siis oleks sündinud? Kui kaua siis Kristus oleks elanud? Mis te arvate?“
Aga siin ei teadnud Indrek midagi arvata.
„Siis oleks võinud Kristus kas või tänapäevani elada, sest mis on jumala ees paar tuhat aastat. Nihil — ei midagi! Kristus oleks siis meie keskel elanud ja ükski poleks julenud mässu ega sotsialismust teha, sest igamees oleks kitkunud oma viljapäid ja söönud oma leiba. Ka meie parunid oleksid pidanud siis ise oma viljapäid kitkuma, mitte aga aus ja korralik eesti mees, kelle keskel kõnnib Kristus. Nii oleks see olnud, kui jumal oleks tahtnud. Aga jumal tahtis, et tema poeg oleks juut, nõnda tahtis tema oma armunõuga. Meile saatis ta ainult Jakobsoni…“
Härra Mauruse meel läks nagu nukraks. Hulk aega seisis ta vaikides Indreku ees, nagu jätaks ta kõige tähtsama ütlemata. Niikuinii oli ta Tifliisi rätsepa poja kurja keele pärast liiga rääkinud, aga sellest ei saanud praegusel silmapilgul aru ei tema ise ega ka Indrek. Alles hiljemini selgus kõik ja seegi härra Mauruse suure elutarkuse ja küpse ilmavaate tõttu. Temal oli nimelt niisugune ilmavaade, et teenija peab olema tingimata vana ja inetu. Ainult vanu ja inetuid teenijaid armastas härra Maurus.
Praegu oli asutise köögi-Kaieks — härra Mauruse ees olid kõik teenijad Kaied, nagu ei peaks ta ristimisesakramendist põrmugi lugu —, jah, köögi-Kaieks oli praegu kõõrdi silmadega, rõugearmidega, paksuhuuleline, töntsaka keha ja konarliku kõnnakuga Loviisa, kel aastaid neljakümne ümber. Ta oli vaikne ja töökas, alandlik ja sõnakuulelik ja teda võis tarvitada nagu elavat asja. „See on veel vana põline eesti hõbe,“ kiitis härra Maurus teda. „Puhas kui kuld, truu kui muld,“ lisas ta juurde. Midagi oli härra Maurusel ja
