ka teistel siiski silmapaari vahele jäänud: Kaiel olid nimelt pikad ja paksud kollakad juuksed ning helevalged hambad, mis võisid palju rohkem naerda kui siin meesterikkas paigas sünnis. Neid juukseid ja hambaid märkas vististi esimesena Kaukasus, kui ta oli löönud asutise esimese ja viimase vürsti. Ja nõnda tabati ta ühel õhtul Kaiega nii lähedas vahekorras, et järgmisel päeval oli kogu asutis inetut irvitust täis. Härra Maurusegi silmad nägid seda irvitust, nii et ta pidi algama juurdlust. Aga paljuke oli seal juurelda, kui Kaukasus jäi tõsiseks ja tummaks, kuna Kai aina naeratas, nagu säraks ta õnnest, et ükskord on ometi ka tema tund tulnud, ükskord pannakse ometi ka teda tähele.
Aga mis pidi härra Maurus tegema teenijaga, kes pälvis üldist tähelepanu? Ei midagi muud, kui pidi ta päeva pealt ära saatma, makstes talle kahe nädala palga ette.
„Seda teen ma ainult oma heast südamest,“ seletas ta Loviisale, „aga ei mitte, et ma pean seda tegema, sest sina oled üks jumalakartmata ja raisku läinud inemine.“
„Ei, härrad,“ vaidles Loviisa vastu, „mina pole mitte jumalakartmata inemine, sest mina kardan jumalat ja käin lauakirikus. Ainult mineval aastal jäi kord vahele, sest proua ei lasknud…“
„Kuidas sina siis jumalat kardad, kui sa võrgutad minu poissa!“ hüüdis härra Maurus.
„Ei, härrad, mina pole seda mitte teind, sest mina olen kasin ja karske naisterahvas, aga kui see noorhärra ise tuli…“
„Mitte vastu rääkida!“ käratas härra Maurus ja sellega jutt lõppeski, ilma et Loviisa veel oleks saanud seletada, kuis see noorhärra tuli. Need viimased sõnad tõid tüdrukule ikka naeru suhu. Naerusuul ta oma palgagi võttis ja asjad pakkis ja naerusuul oleks ta ehk voorimehelegi istunud ning minema sõitnud, kui mitte Jürka poleks samal ajal tulnud veepaaridega.
313
