„Üsna üksi sõidad,“ imestas see peatudes. „Kuhu sa oma juudi jätad?“
„Ise oled juut, sa ussiseeme!“ sähvas Loviisa vastu. „Sina seda mulle mängisidki.“
„Mina?“ küsis Jürka.
„Aga kes saatis need teised mulle kaela? Sina! Oota, küll sa saad ka oma jao! Küll sa saad, oota aga!“ ähvardas Loviisa.
„Mina pole sinuks,“ vastas Jürka. „Minu peale ei hakka ükski hammas, sest mul on trumbid.“
„Sinu trumpi või kedagi, oota aga!“ ähvardas Loviisa edasi ja sõitis minema.
„Kui naisel on niisukesed hambad, siis ei tee temaga midagi, kui ta naerab,“ arvas härra Maurus Ollino vastu. See ei lausunud sõnagi, aga küllap ta vististi direktoriga nõus oli, sest miks ta muidu vaikis ja mööda tuba kõndis, käed püksitaskuis.
Nõnda tuli vana Kaie asemele uus, kel juuksetutt nagu musta solgutatud kassisaba ja hammaste asemel ainult pehkinud tüükad, mis kõlbasid ennem pudrusöömiseks kui leivapuremiseks.
„Kas sa ikka söödud saad veel?“ küsis härra Maurus temalt.
„Oh, härrad, ärge seda kartke, et ma söödud ei saa,“ vastas Kai. „Mina söön kõik ära, kui aga on ette anda.“
Seega olid kaubad koos ja Kaukasust võidi vahetpidamata uue köögi-Kaiega nokkida.
Tema täbarat seisukorda püüdis vürst kasutada, et ennast jällegi pisut kõrgemale upitada, aga imelikul viisil ei võtnud teda enam keegi tõsiselt, nagu oleks vürstide kurss tõepoolest langenud. See asjaolu pani Indreku nii mõnigi kord tõsiselt mõtlema ja võib-olla esimest korda elus aimas ta, kui hirmus tühine on ilma au ja uhkus. Oli alles hiljuti vürst, oli suur mees,
