läinud kurivaim, kes naeris nende suu läbi. Ei aidanud Vihalepa pliiatsikoputused, ei karistusega ähvardused, ei silmadepilutamine. Oli veel ainus asi, mis võis aidata, nimelt palve. Selle abinõu poole pöörduski Vihalepp ühes oma õpilastega. Ta palus alandlikult ja härdalt, ta palus nagu inimene, kelle hing on ahastuses. Ühelt niisuguselt ahastuse-silmapilgult tabas teda härra Maurus, kes juba muidugi Vihalepa vagadusest kuulnud. Ja kui viimane oma saavutisi demonstreeris, lugedes ühest seitsmeni, ütles direktor:
„Väga hea, väga ilus; aga kas jumalale peaks meeldima, et härra Mauruse poisid nõnda lauaklappidega kolistavad?“
„Sellega peab pisut harjuma, härra Maurus,“ seletas Vihalepp, „ainult pisut, siis pole midagi.“
„Ma arvan ka, et vanajumal peab sellega pisut harjuma,“ oli ka direktor nõus, ja kuna kell kuulutas tunni lõppu, palus ta õpetajat minna ja jäi ise klassi.
„Tark inemine, vaga inemine, hea inemine, aga aru peas ei ole, põrmugi ei ole,“ seletas härra Maurus, kui Vihalepp oli lahkunud. „Ta õpetas teid seni, kuni kaotas aru. See sünnib heade inemistega sagedasti nõnda: õpetavad ja õpetavad, kuulutavad tarkust ja tõde, kuni ühel ilusal päeval leitakse, et sel õpetajal pole aru raasugi peas, et tark on hulluks läind? Peab rumalama otsima, kel veel täis aru peas. Või mis teie arvate, kumb on parem, kas tark, kes hulluks läind, või rumal, kel aru alles peas? Kes vastab? Teie, Paas, olete kõige pikem; mis teie arvate? Kumb õpetaja on parem, kas hull tark või arukas rumal?“
„Arukas rumal,“ vastas Indrek.
„Näete,“ naeris direktor, „ma teadsin juba ette, pikk Paas armastab rumalat rohkem kui tarka, sest tarkadel on ikka arust puudu. Tulev kord katsume siis uuega.”
Nende sõnadega lahkus direktor, sest tal tuli nähtavasti midagi hädatarvilikku meelde.
Järgmisel usuõpetuse tunnil astus klassi väike kõbus vanamees, kes uppus halli, sest temal oli kõik
