teekonnad. Ehk milleks minnagi ühes Paulusega, kui võis kaasa lennata näiteks kurgedega, kes pesitsesid kuski Lapimaal ja läksid sügisel üle kogu Euroopa, üle Vahemere Niiluse kallastele ning siin ikka kaugemale lõunasse, kus on niipalju sooja ja helendavat päikest. Oo! need lõpmatud lindude parved, need panevad vanainimese südame kihvatama, ajavad meeled ilutsema. Või miks mitte istuda mõnda kalapaati ja purjetada kuhugi New-Faundlandi lähedusse kala püüdma ja soolama! Miks mitte ronida elevandi turjale ja sõita tiigrijahile või liikuda kaamelikaravaniga läbi liivalagendikkude ühest palmioaasist teise, et imetleda fata morgaanat! Aga võis selle asemel istutada ka moorusepuid, lõigata nende lopsakaid lehti ja toita siidiusse. Võis minna katakombesse või Herkulaanumi varemeisse, sest need seisid just Pauluse teekondade läheduses. Võis imetleda koski ja mägesid, kaktuseid ja kilpkonni, lõhnavaid lilli ja mürkmadusid, mesilasi ja sipelgaid, sest ilmas oli nii palju ilusat ja huvitavat, et ei tule kunagi lõppu. Poolaasta saab otsa, aga huvitavate asjade rodu ei vähene, Möödub aastagi, aga üleni hall vanamees, kes läheb juba peaaegu valgeks, jutustab ikka veel oma lugusid. Ja ikka oskab ta leida kas või pisitillukesegi põrmukese, mis seob huvitava loo inimesega ja nagu kogu maailmaga. Sootuks kogemata ja ootamata ilmub see põrmukene, sest vanamees lobiseb ju niipalju, et isegi tühiste sõnade mulinasse võib sattuda mõni, millel nagu oleks pisut sisu ja mõtet.
Aga üks raske asi seisis vanal õpetajal iga poolaasta lõpul ees. Kui ta sellest klassile esimest korda kurtis, ohkas ta täiest südamest, nii et kõik olid huvitatud, mis nüüd tuleb.
„Mis on meil kõige raskem?“ küsis õpetaja klassilt. „Kes teab? Kes vastab? Priimus! Paas! Lible! Mis? Keegi ei tea, Liblegi ei tea. Ei, seda ei tea tema mitte, tema teab ainult seda, et jumal on igavene… Numbritepanemine on kõige raskem, armsad lapsed. Sest mõelge ometi, me pole ju midagi teinud, mille eest
