mesel vana peaga. A—a! Aga seal taga teab ju keegi. Mis on teie nimi? Lible? Väga ilus nimi! Ilusa nimega mees ütleb meile, mis on igavene.“
„Igavene on see, mis oli, on ja jääb,“ ütles Lible.
„Nii,“ lausus õpetaja. „Väga õige! Ilusasti öeldud. Ainult üks häda: meie ei tea, mis oli, on ja jääb; meie ei tea sellestki kuigi palju, mis on. Aga ehk teate teie, ilusa nimega Lible, midagi, mis oli, on ja jääb? Ütelge meile. Mis? Kuu ja päike ning taevatähed? Neid ju alguses ei olnud, kirigi tõendab seda. Oli aeg, kus neid ei olnud ja tuleb ehk aeg, kus neid jällegi ei ole. Mis te ütlesite? Jumal? Jah, tema muidugi, sest tema oli enne kõike. Aga kahjuks, paljuke teame meie jumalast. Ajalikust inimesestki teame üsna vähe. Sest vaadake, lapsed, jumalaga on sama lugu, mis maailma vanadusega: sest ajast saadik, kus elab inimene, võime seda arvata, aga mis oli enne inimest või mis tuleb pärast teda, kust meie seda teame. Maailmaga on veel seegi hea asi, et Niiluse ääres on muda, mille järele arvame tema vanadust, aga mis teeme meie jumalaga? Kuidas arvata tema päevi? Meil pole midagi rohkem kui aga inimene oma ajalikkude päevadega ja sellepärast näib, nagu sünniks jumal ühes inimesega. Sünnib ja sureb, nagu polekski ta igavene. Niisugune kurb lugu on meie teadmisega jumalast. Sellepärast ei pea jumala nime ilmaasjata suhu võtma… Aga kes seal kõlistab? Mis? Tunni lõpp? Soo, või juba lõpp. Noh, hea küll, jätame siis püha Pauluse jumalaga ja lähme järgmine kord siit edasi. Aga mis jumalasse puutub, siis on tema muidugi igavene, ainult et meie ei tea seda, sest inimese nõrk pea ei hoia igavest kinni. Tema ei hoia ajalikkugi hästi kinni. Sellepärast siis järgmisel tunnil veel kord Pauluse teekonnad.“
Testament kaenlas, pea norus lahkus ta klassist, nagu oleks ta pisut nukker, et inimese vilets pea ei hoia midagi kinni. Järgmises tunnis kordus endine: vaevalt jõudis ta testamendi avada, kui juba sattus mõnele mõttele, mis sundis unustama Pauluse ja tema
323
