Tuba tundus külm. Külm oli ka must raudahi nurgas. Et tikutuli liiga ruttu kustus, siis taheti lamp põlema panna, aga see oli kuiv, nagu Molotov ette hoiatanud. Õlipudel ukse taga oli tühi ja korgita. Ei aidanud muud, kui pidi raha kokku panema ja õli tooma. Et Molotovi ennast veel ei ilmunud, siis hakati puid otsima, et ahju kütta. Aga ka puid ei olnud. Viimaks saadi sületäis kojamehelt.
„Nüüd oleme majamehed,“ ütles Tigapuu ja istus tooliga küdeva ahju ette.
Aga teised ei võinud samasugused majamehed olla, sest neil puudusid istmed. Nemad pidid enamasti kõik seisma või põrandal kükitama. Nõnda oodati õpetajat. Aga kui ahi sai küdenud ja tubagi läks juba soojaks, ilma et Molotovist oleks kippu või kõppu kuulda olnud. ütles Indrek:
„Hall Orikas on tõepoolest ainult hall orikas.“
Selle arvamusega mindi lõpuks trepist allagi ja Tigapuu oleks tahtnud toaukse kui ka kuuma ahju ukse pärani lahti jätta, et Molotovil poleks võimalik nende muretsetud soojust kasutada. Aga teised ei olnud sellega nõus ja nõnda suleti toauks korralikult, nagu oli varem kinni keeratud ahjuukski.
„Kas ma teid eile oma juurde kutsusin?“ küsis Molotov järgmises tunnis ja, kui sai klassilt jaatava vastuse, ütles ta: „Sellepärast siis! Mina mõtlesin ja mõtlesin, kes küll minu toa on soojaks kütnud ja lampi õli valanud. Nii! Nüüd te näete, missugune kaabakas on inimene. Te mõelge ometi: mina olen sotsialist, olen nii-öelda kõrgeim saavutis inimsoo tooniredelis — ma mõtlen seda matemaatilist — ja talitan nõnda; aga millega saavad siis küll toime igapäevased surelikud, spiisserid ja buržuid, kui nõnda kaabaklikult heliseb inimsoo tooniredeli tipp. Pange seda tähele ja pidage meeles, sest seda läheb teil elus tarvis. See on õpetuseks. Inimene on kaabakas, pane ta või paradiisi elama. Oli juba Eedenis kaabakas. Sest mina… teate, kus mina olin? Mina kõndisin linnas ja Toomel ning tuletasin ja tuletasin midagi meelde, sest ma teadsin, et
337
