kelle peaks riputama saunas õrrele, ja siis keeva vett kapaga kerisele kupatama. Ühesõnaga — ta võttis Voitinski nagu mõne kärnase koera ja läks tegi ta asjalikult puhtaks, ning kui ta tema koju tõi, ütles ta: „Nüüd võib vanamees paar ööd kratsimata magada.“
Aga ühel laupäeval, kui lähenes jällegi saunaminek, hakkas härra Voitinski kuidagi imelikult Indrekule järele käima, nagu oleks tal midagi piinlikku südamel. Viimaks ometi sai ta öeldud:
„Härra Paas, mul on teile suur palve.“
Indrek mõistis kohe, et asi peab tähtis olema, sest harilikult ei härratanud Voitinski teda kunagi, ja ta jäi küsivalt rääkijale otsa vahtima. Aga selle asemel, et oma palvet avaldada, hakkas vanamees sõnu otsides suud matsutama ja abitult oma viletsail jalgel tammuma, põlved koos.
„Millega võiksin teid teenida, härra Voitinski?“ küsis Indrek viimaks.
„Me läheme varsti sauna,“ ütles Voitinski ja jällegi hakkas ta nõutult suud matsutama. „Ma pean Jürkaga sauna minema,“ lisas ta natukese aja pärast juurde, „aga mulle on see vastik. Mõistate, vastik!“
„Aga miks ei lähe te üksi, härra Voitinski?“ küsis Indrek.
„Härra Maurus ei luba,“ vastas Voitinski. „Keegi peab kaasas olema, aga pole kedagi, ainult see Jürka, see jõhker mats. Tahtsin teid paluda, et…“
„Et mina tuleksin Jürka asemel?“ küsis Indrek, kui rääkija peatus.
„Andke andeks, aga seda tahtsin ma paluda,“ rääkis Voitinski nii alandlikult, et see sünnitas Indrekule otse kehalikku valu ja ta ei saanud kohe vastata. Samal silmapilgul tuli Jürka oma pambuga.
„Noh, valmis?“ küsis ta Voitinskilt käskivalt.
See laskis silmad Jürkalt Indrekule liikuda, nagu paluks ta veel kord.
