„Täna lähen mina härra Voitinskiga kaasa,“ ütles Indrek nüüd.
„Teie?‘‘ küsis Jürka halvakspanevalt ja väljakutsuvalt.
„Mina,“ vastas Indrek.
„Seda parem,“ ütles Jürka ja pidi minema, pöördus aga tagasi ja ütles: „vaadake et te tõesti lähete, muidu saan ma vanalt võtta. Ja vähemalt sada kraadi, muidu ei aita.“
„Lähen, ärge muretsege,“ vastas Indrek.
Indreku ja Jürka vaheline kõne sündis eesti keeles, mida Voitinski ei mõistnud. Aga kui ta nägi, et Jürka oma pambuga ära läks, aimas ta, et tema palve täidetud, ja värisevate sõrmedega haaras ta Indreku käe, silmis peaaegu pisarad. Ka Indrek sai liigutatud, sest Voitinski käed tuletasid talle millegi pärast meelde tema isa käsi, kuigi nad olid palju väiksemad ja painduvamad.
Saunas Indrek sai tunnistajaks inimlikule viletsusele, mille sarnast ta tänini kunagi polnud näinud. See viletsus masendas ta sedavõrt, et ta ei pannud mikski temaga kaasas käivat mustust ja kasimatust. Kõik oli viimse võimaluseni kulunud, kõik oli närus, särgist kuni sokideni, ja igal pool roomasid loomad, mis ei andnud rahu ei päeval ega ööl. Need olid mingisugused pisitillukesed, kõhetud ja eluväsinud, elust tüdinud helevalged roomajad, nagu ei suudaks omanik enda karja enam õieti toita. Oo! Indrek oli teissuguseid sama tõugu loomi näinud, hoopis teissuguseid! Tal tuli meelde keegi valla korda käiv tüse ja poolpime, poolkurt vanatüdruk, keda ema oli alati nagu oma last kasinud, kui ta jõudis oma korraga jälle Vargamäele, kuhu pidi jääma nädalaks. Aga ikka sai nädalast kuu, vahel ka poolteist, sest kuidas viia vanainimest edasi, kui ta nädala lõpul aina nutab ja nutab oma pimedate silmadega ning kui neisse kustunud valguseallikaissegi tekib nagu heledam helk, kui lubad ta
