kel on niisugune vari. Ja kui ma kedagi ei näinud, sain ma äkki aru, et mina pole enam inimene, sest minul pole inimese varju. Õiged inimesed on ainult need, kel on õige inimese vari. Pange tähele, sest teil läheb seda tarvis: inimesel peab olema inimese vari. Aga minul ei olnud teda mineval suvel, pole praegu ega tulegi teda enam. Nõnda on minuga. Sellepärast võite mulle lausa tõtt näkku öelda ja mind ei haava see põrmugi, sest tõde teeb mulle ainult nalja. Mis on minus, mida võiks haavata? Ainult luud-kondid. Aga kes võib neid haavata? Need on ju kõigil ühesugused. Haavata võib ainult seda, mis luie ümber ja mis heidab õige inimese varju. Kui minul oli alles õige inimese vari — ja mul oli ta kord jumala eest — siis haavusin ma hirmus kergesti, sest ma olin ju poolakas. Nüüd pole ma enam poolakas, sest ma ei taha olla rahva liige, kus on minusugused. Sellepärast ei saa minus enam keegi poolakat haavata. Aga enne sai, ja siis käisin ma kaks korda duellil. Püstolitega. Ükskord ainult lollus, teine kord tõsiselt. Vaadake, pahemas õlas, märgid ees ja taga, sealt läks läbi. Ei näe? Noh, siis on kindlam kui kindel, et ma pole enam inimene, kui isegi selle kuuli märgid kustunud. Pole enam seda olemaski, millest kuul kord läbi jooksis.“
Teine kord Indrek ostis Ivan Vassiljevitšile kaks pudelit õlut, sest ta palus nii väga seda. Juba kodu rääkis ta sellest ja, et raha jätkuks, ei sõitnud nad voorimehega, nagu harilikult, vaid läksid läbi lume ja tuisu jalgsi.
Kaks pudelit tegid kahekordse töö Voitinski nõrga organismi kallal. Tema keel läks nüüd üsna pehmeks ja kippus rääkimise asemel peaaegu lällutama. Aga mida vähem nõrgenenud keel suutis väljendada, seda kõrgemale tõusis kujutlusvõime.
„Kui inimene on noor, mõistate, noor,“ rääkis ta ja matsutas suud, „siis on tal esimene asi naine. Mõistate, naine on siis esimene. Teate teie, mis on naine? Mõistate teie naist? Teate teie, mis on himu, kirg,
