nõnda, nõnda on hea, nõnda on paras. Sealt kohalt pisinatukene kõvemini, nii, nii. Sest pole ühti, kui nahk mõnest kohast rebeneb ja verd tuleb. Mis ma temaga ikka veel teen. Ütelge ometi teie isegi, kes olete alles noor, ütelge avalikult ja otsekoheselt, sest saunas võib seda, ütelge puhtast südamest: mis teeb minusugune veel verega, milleks ma teda hoian? On mul veel vaja elada? Kel on mind tarvis? Kes ootab mind? Kes küsib minu järele? Ennem küsitakse mõne koera kui minu järele. Olen ma veel inimene? Ütelge puhtast südamest, sest saunas pole riideid takistuseks, ütelge: olen ma veel inimene? Või veel parem: kas te usute, et mina olen kord inimene olnud? Usute teie, et mina olen vürste ja suurvürste õpetanud, et mul olid kuldaurahad — nüüd on nad muidugi müüdud, kõik on müüdud, sest mis peaksin ma veel kuldaurahadega tegema — jah, ütelge mulle, nagu seisaksite jumala enda ees: kas teie suudate uskuda, et mina olen kuulunud seltskonda, olen käinud pallidel, et peened daamid on mul käe alt kinni hoidnud, et mina olen nendega tantsinud, neil ümber piha võtnud, masurkas lennanud, parim masurkatantsija olnud kogu Piiteris, mõistate, kogu Piiteris — kas teie suudate seda uskuda, kui seisate Issanda meie jumala enda ees? Teie ei vasta muidugi, sest teie olete aus inimene, kes ei räägi ebatõtt, ja tõtt ei taha teie öelda, sest tõde haavab. Jah, tõde haavab alati inimest, tõde pole inimese tarvis. Inimene otsib küll tõde, teeskleb otsima, sest tema tahab, et teised usuksid tema tõeotsimist. Aga tõde on inimesele ometi nagu kuri kiskja või tuhandeokkaline roos. Nõnda on inimene oma tõega. Sellepärast ei pea inimesele tõtt rääkima, vaid teda peab armastama. Aga minule võib juba tõtt öelda, minule küll, sest mina pole enam inimene. Veel mineval suvel läksin kord linnast välja jõe äärde ja võtsin seal enda alasti. Ja kas te usute, et kui ma rohu peal, ilusa pehme, mahlaka ja rohelise rohu peal nägin iseoma varju, siis ei tundnud ma teda ära, ei tundnud, et see on minu vari. Pöördusin ümber ja vaatasin selja taha, et kes see küll on,
381
