mu riided õrrele ja aitate mu enese lavale. Ja pange tähele, nõnda sünnib see, ainult mina ei näe seda, sest mina suren enne ära, mina suren varsti ära. Aga teie ei sure enne kui kõik saab sündinud, sest teie olete õnnelikum kui mina. Teil ei ole midagi, mitte midagi, aga meil on. Meil on isandad ja härrad, meil on keel ja kirjandus, meil on kõik, ainult kuningat ei ole, kuningat mitte. Aga ta tuleb, tuleb kahuritega, tuleb ratsa, valge täkuga, nagu Skobelev, tuleb…“
Nii kõrgelt lendas Ivan Vassiljevitši vaim ja pööraselt suur oli tema sõprus ja tänumeel Indreku vastu, kes oli toonud paar pudelit õlut saunalavale ja sopsis teda nüüd kuumas leilis, et ta oleks vabaks palunud poola kuningalt kogu eesti rahva, kui aga poolakatel oleks kuningas.
