„Ogar!“ hüüdis Molotov. „Sest on see, et surnud ei sõdi.“
„Kust meie seda teame? Või arvate teie, et sõda kestab ainult seni, kui on kahurid? Aga hiljuti ju polnud neid, sõjad aga olid. Sellepärast jätame surnud nende kahuritega rahule. Meie ei tea neist midagi. Me ei tea isegi seda, kas me ehk lõpuks ometi üles ei tõuse.“
„Lollus!“ hüüdis Molotov ja jõi nagu südametäiega.
„Lubage, lubage,“ rääkis Kulebjakov. „Tähendab — surmale ei maksa loota. Aga millele siis? Millele?“ Ta ootas natukene aega, et üldist tähelepanu võita, ja langetas siis oma vastuse nagu raske sepavasara alasile: „Hävituse maksimumile. Mõistate? Maksimumile!“ Ta toonitas iga silpi eraldi nagu hiljuti klassis õpilaste ees. „See on kõik. Lühike ja selge, eks? Aga mis see tähendab, see maksimum nimelt? Mis ta on? Teab teist keegi? Ei? Mina ka mitte, veel mitte. Tean ainult niipalju kindlasti, et kui on käes see maksimum, siis on rahu, igavene rahu. Maksimum…“
„Maksimum! Meie maksimum on maakera puruks põmmutamine!“ hüüdis Molotov vahele.
„Ai, ai, ai!“ kõõksus Voitinski toolil seljakile laskudes. „Maakera puruks! Maksimum puruks! Geniaalne lollpea! Jumala eest, geniaalne! Vastu kuud! Vastu päikest! Suure Herkulese tähtede poole!“
„Lubage, lubage,“ rääkis Kulebjakov, „see pole loogiline.“
„See on loogiline,“ vaidles Molotov vastu ja pöördudes Indreku poole, ütles ta:
„Meie kõik oleme purjus nagu sead Chikago tapatallis, sest surm paneb seagi purju; teie olete ainuke kaine; sellepärast öelge: kas on loogiline, et maakera kogu krempliga puruks, kui on maksimum? Ei või ja?“
Aga Indrek ei osanud maksimumi otsustada ja sellepärast ütles Molotov:
„Ainuke kaine ja seegi idioot, ei tea sedagi, kas on maksimum, kui lendame kogu krempliga vastu taevast.“
